17. OKTOOBER 2008 Peetri Imepärane Maailm ehk Päästke Meeleheitel Koduperenaised‏

Aeg kui nähtus toimub peamiselt minust eemal. Näiteks tähendab „täna“ seda aega, kui mul silmad lahti on ja ma sellest teadlik olen. „Eile“ oli vahetult enne seda aega, kui ma silmad lahti tegin ja endale teadvustasin, et nüüd on „täna“. „Praegu“ on see hetk, kui see sona omale minu peas kujundliku vormi saab. Peale nende on veel üks konkreetsem hetk ajas, „kell on pool kuus“, ehk aeg trenni minna. Ülejäänud aja peale motlemine nouab juba suuremat pingutamist.

Aeg kui muutuja on aga täis sündmusi, mis toimuvad peamiselt minust eemal. Need, mis mind puudutavad, aitavad mul moistaaega kui nähtust, ehk siis aitavad mul tajuda, et „täna“ on just „praegu“ toimumas. Näiteks sündmus „trenniminek“ lööb polema rohelise tulukese „kell on pool kuus“ kohal.

Eelmine pühapäev (ma sain sellega hakkama) korraldasin ma sopradele oma esimese Koogipäeva. Küpsetasin jälle browniesid, ounakoogi (mis koosnes peale suhkru ja voi ka monest ounast) ning juustukoogi, milles polnud peale heade soovide midagi tervislikku. See sisaldas muuhulgas 1,2 kilo toorjuustu, 10 muna ja pool kilo suhkrut, ning sellega oleks raudselt terve Aafrika näljahäda lahendatud saanud.
Eile, kui ma meekana tegemas olin ja avastasin, et mul ei mett ega kana pole, otsustasin, et kuna ma olen viimased nädalad ainult söögitegemise peale motelnud, on mul aeg uus hobi leida.

Maailmas toimub väga palju asju. Enamus neist jookseb mööda külgi maha, nagu see suur finantskriis, millest ma midagi aru ei saa. No ma pole ju ise absoluutselt mitte kunagi finantsiliste oskuste poolest hiilanud ka. Ja pealegi, kui mingit finantsi kaotada pole, siis jätab ka see kriis suht külmaks.

Hoopis rohkem amüseerivad mind meelelahutusuudiste pealkirjad erinevates portaalides. Mingi hetk minevikus ( ma ei viitsi isegi pingutada selle nimel praegu) leidsin ma ühel ja samal päeval sellised uudised, nagu: -Marileen jumaldab stringe- ja -Nancy tahab sooje dresse-, ning -Reno Hekkonens ravib pohmakat hommikuse seksiga-, kuid -Mart Juur soovitab pohmakat ravida kova hommikusöögiga-. Veel sain teada, et Missi-Laura ajab unes noaga inimesi taga, ning et Jaagub Kreem näeb painajaid kooliajast. Ta käis vist Missi-Lauraga samas koolis.
Ja siis kujutage veel ette Nancyt, kes on lopuks ometi saanud omale soojad dressid, istumas hommikusöögilauas rämeda tuumapohmakaga, järamas aastavanust leivapätsi.
Mina nägin eile unes, et ma tegin jälle lopueksamit EBS-is. Seekord oli eksam 1086 lehekülge pikk ja soome keeles.

Mul on siin väga kirev sopradering. Peale kahe sakslase on ülejäänud pärit igaltpoolt mujalt Euroopast, Türgist ja üks isegi Brasiiliast. Iseäranis palju puutun ma kokku kreeklastega. Nende kultuuri kuuluvad väga tihedad perekondlikud sidemed, pillav söömine-joomine ning muidugi suhtlemine.
Iga pühapäev saan ma osa kreeka lounasöögist, kus veini juuakse alati siis, kui nuga voi kahvel käes pole ja kus igat rooga on vähemalt aasta aega oliiviolis leotatud. Magustoiduks süüakse suhrut, erinevates vormides.
Kui kreeklased omavahel suhtlevad, siis kolab see, nagu nad lahendaksid omavahel mingisugust suurt peretüli. Malbe soomlane hakkaks selle peale nutma.

Sopradega veedan ma suhteliselt palju aega koos. Paar korda nädalas korraldame filmiohtuid, näiteks ühel vihmasel ja külmal laupäeval läbisime koik vapralt koos üheteisttunnise Sormuste Isanda –maratoni, oma järge ootab veel Matrixi triloogia. Harilikult vaatame aga oudusfilme, milledele elan iseäranis personaalselt kaasa just mina. Filmide sisu on elluäratatud vana, ehk kari ilmselgelt korduvalt klassi kordamajäänud noori on otsustanud alustada uut elu tuhande kilomeetri kaugusel uues linnas ja alustab selles suunas automatka. Reisil olles leiavad nad loomulikult kahtlase otsetee, mis juhatab nad täiesti eksimatult otse vana ja räämas maja juures, ning hiljemalt seal annab nende auto otsad. Mina isiklikult votaks sel hetkel jalad selga ja jookseks tuldud teed tagasi nii kiiresti kui suudaks, vahepeal selja taha vaadates, et kindel olla, et mind mingisugune üleloomulikku kiirust omav, viie sugupolve verepilastuse tulem taga ei aja.
Aga ei. Nemad lähevad loomulikult majja telefoni otsima. Kindlasti tasub seda otsida ka pimedast keldrist, ja kui seal all nurgas kuskil mingi asi häält teeb, siis on see kindlasti just see telefon. Ja siis kui see „telefon“ ühte neist idiootidest kirvega taga hakkab ajama, siis on muidugi moistlik mitte keldrist pogeneda, vaid joosta koledatesse koridoridesse, kus seiklushimulikku imbetsilli ootavad ees varasemad telefoniotsijad. Voi vähemalt, mis neist alles jäänud on. Loomulikult jooksevad ka ülejäänud tuhajuhanid selle sama kirve otsa, ning koik mis me sellistest filmidest oppida voime, on et kui just sunnitakse, siis peab vanadele ja räämas majadele lähenema töötava leegiheitjaga.
Tervet filmiohtut saadavad muidugi nii portugali- kui eestikeelsed kiljatused.

Soprade seas olen ma juba lühikese aja jookul omandanud suurt kuulsust. Mind tuntakse kui Die Maschine –t (kuna ma votsin ühel sobral ta korteri renoveerimise käigus seina poole tunniga maha), voi siis Joker (kuna koik, peale minu, arvavad, et ma oskan jumalast hästi kokata ja küpsetada) ning viimasena, kuid mitte vähemtähtsamana Der Blöde, ehk Hull (kuna ma meie Volksfesti lobustuspargis iga okseratta otsa ronisin).
Vahepeal kaalusin ma juba 106 kilo, kuid kolmest suutsin ma tänu „kella poole kuuele“ loobuda, ning nüüd ma enam ennast Raseda Pardina ei tunne.

Kahjuks ei joudnud ma ka sel aastal Oktoberfestile, kuna ilmad olid nii külmad ja vihmased siin vahepeal. Nüüd on jälle päikseline ja soe, mis toob meelde kaheaastataguse Austria sooja sügise. Kummaline on oktoobris veel tsärgis ringi joosta.

Väljas lohnab sügise järgi, ja kollased lehed lendlevad ohus. Päike vajub järjest madalamale ja suigutab looduse aeglaselt kuid kindlalt pikka talveunne. Vihm kustutab viimaks sügise leegid ja paljastab, kui kurb värv hall tegelikult on.
Vähemalt poole oma elust elan ma oma motetes. Unistades päikselisest homsest ning mässides ennast sooja minevikku, et unustada kurb tänane.
Leidsin ükspäev kapist vana riidehilbu, mida ma polnud juba aastaid kandnud. Ta oli küll pisut kitsaks jäänud, kuid sellest hoolimata tombasin ta omale selga ja läksin linna peale sooja sügispäikest nautima.

Mina soovin teile ilusat ja päikselist sügist. Votke tass sooja ja vajuge diivanisügavustesse, pugege mälestustekapsunisse ja pange ette unistusteprillid. Ning maailm on jälle värvikirev.

ps. Kui te olete oma valge nahkdiivani peale tommanud pastakaga inetu jälje, siis saab selle täielikult puhtaks vatipulga ja juukselakiga. Teist värvi nahktoodetega peab olema ettevaatlik, kuna lakk voib ka värvi maha votta.

pps. Ja ma vabandan tagantjärgi, et mul ooo –tähtesid jälle pole. Kuna mu enda arvuti ei suutnud moned nädalad tagasi minuga koopereeruda, siis ma kinkisin talle ühe keskmisest tugevama rusikahoobi, mille peale ta aga otsustas ankru hiivata ja pardalt lahkuda.

12. SEPTEMBER 2008 Peetri Imepärane Maailm ehk Miks Elada Enda Elu Kui Saab Ka Teiste Elu Elada‏

Ma käisin mõned päevad tagasi Madonna kontserdil Kleepuv ja Magus Frankfurdis. Jõudsime staadionipervele ligi kuus tundi enne kontserdi algust, ja ootasime koos miljoni muu inimesega umbes kolm tundi lauspäikese käes higistades, enne kui väravad lahti tehti. Kuigi pileti peal oli suurelt kirjas NO CAMERAS/NO RECORDERS, ei suutnud väravate lahtitegemise ajaks kokkuaetud turvameeste hulk seda massi enam kinni hoida ja läbi katsuda, mis metallpostide vahelt nagu tammi tagant vallapäästetud jõgi staadioni poole valguma hakkas. Nad lihtsalt laiutasid käsi ja maigutasid suud nagu kuivaleaetud kalad. Vähemalt mulle paistis nii, kui ma spurtides oma maratoni alustasin.

Ja siis. Ligi pool kilomeetrit jooksu staadionile. Läbi kolmanda tsooni. Läbi teise tsooni. Ja ma olin esimeses tsoonis, faking lava ees! Viis minutit hiljem olid nii esimene kui teine tsoon juba rahvast täis, ja need pandi kinni. Ma sain sellega hakkama, ma näen Madonnat viie meetri kauguselt!, hindasin oma saavutust rahulolevalt.

Oma pileti eest olin ma sunnitud maksma ligi 1700 krooni, ja uskuge, see pilet oli kõige odavam. Kohe lava ees saime kogemata kokku ühe sõbraga, kes oli oma pileti eest maksnud pea 5000 krooni. Selle eest sai ta ühe tasuta joogi, oraanzhi käepaela, kaelapaela ja garanteeritud pääsu esimesse tsooni. Ja sellest kõigest nämmutas ta vahetpidamata juba kaks nädalat enne kontserti, et tal on nii vinge pilet. Sel hetkel seal koos temaga kõrvuti seistes hakkas mul tast hale. Seda kolme tundi päikesevõtmist koos suure karjaga ja kaardimängimist ja õlujoomist ja naermist ei vahetaks ma mingil võimalusel mingi kergema väljapääsu tee vastu.

Ja siis järgnes veel kolm tundi ootamist. Vahepeal silkas lavale Rootsi tütarlaps Robyn, keda oli nii kodune vaadata tema nii skandinaaviapäraselt kummalises riietuses, blondide salkude lehvides rokkides. Kuigi kõla oli väga halb tema jaoks, tundsin siiski ära ta popimad palad ja karjusin koos teistega.

Vahepeal oli juba pimedaks läinud, kui järsku kustutati staadionil tuled ja nelikümmendkaks tuhat inimest hakkas hullupööra röökima. Hetkeks tekkis skitsofreeniline tunne, et ei teagi, kas see kisa on rõõmukisa või hoopis paanika. Kuid siis see algas. Lava keskel asuv kuubik helendas kirevast arvutigraafikast ja tõusis aeglaselt tükkhaaval üles lakke. Ja seal taga oli Emamesilane isiklikult oma troonil, pikad, kerge aprikoosinüansiga lained õlgadel puhkamas. Ja sumin algas.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see kontsert oli väga igav. Eelmine tuur Confessions Tour, kus ma koos Rassuga käisin Düsseldorfis, oli kordi vingem hoolimata sellest, et meil olid nii perseistekohad, kui olla said. Kontsert hiilgas oma olematu shõuga ja meeleheitliku taustagraafikaga, mis ilmselt oli loodud esimest korvama. Aegajalt veeti lavale mõni eksponaat, nagu auto või edasitagasiliikuv diskoripult, a no see oli ka kõik. Läbiv teema paistis olevat Madonna püüdlus olla väga noor ja popp ning aretada mingit teismelise/hiphopiteemat riietades kõik üheksakümnendate algusele omastesse väga värvikirevatesse kostüümidesse. Või siis tema tung kitarri mängida. Seda esitles ta esimest korda Drowned World Touri ajal 2001. aastal, kui ma nüüd puusse ei pane. Siis oli see tõsiselt lahe, kui ta veel pisut väriseva käega esimesi akorde lendu lasi. Nüüd oli ta nii kleepunud oma kitarri külge, et tuli vahepeal soov karjuda talle, et JAH SA OSKAD JUMALAST HÄSTI SEDA MÄNGIDA, WELL DONE, JA NÄITA NÜÜD TISSI VÕI MIDAGI, SA OLED JU OMETI MADONNA DZHIISAS KRAIST!!!! Kontserdi viimane lugu oli Give It 2 Me ja no see oli täiesti käest ära lastud jama. Arvutigraafikki oli ilmselt sel ajal lõunal käinud ja oma Parkinsoni-tõbise vanaema kuvari ette lasknud. (Olgu, vabandust.. ah persse ei vabanda ka tegelt).

Ja no kostüümid. Juba mainitud 2001. aasta turnee riietas Jean Paul Gaultier eriti vingesse gooti-punk –stiili. Ka Confessions Tour oli tema poolt disainitud. Ja kuigi selleaastasesse disainerite meeskonda kuuluvad mh. nimed nagu Tom Ford, Stella McCartney, YSL, Moschino, Roberto Cavalli ja Givenchy, siis tekkis ikka ja jälle küsimus, et KES OLI SEE PAHA LAPS JA LASI OMA NARKODIILERIL MADONNA RIIDESSE PANNA??
No olgu. Tegelikult polnud kõik nii paha ka. Algus oli väga paljutõotav, ja kolmanda loo Human Nature taustal ümises ja rabeles suurtel ekraanidel kapuutsiga dressipluusis lifti kinnipandud Britney isiklikult. (Mul on tegelt nii hea meel, et Britneyl jälle hästi läheb. Ja VMA jagamisel nägi ta nii hea välja, kui ta oma kolm kinnimakstud auhinda kätte sai, onju). Ja Like A Prayer, mis oli kokku segatud Felixi Don’t You Want Me –ga, ning Hung Up, mille Madonna esitas suht hard metal –stiilis oma armsakssaanud kitarri plinistades, olid mõlemad päris geniaalsed. Noja muidugi see, et ma seda rasvavaba 154 sentimeetrit väga lähedalt nägin, oli juba väärtus omaette. Minu ema küll viiekümneaastaselt selline välja ei näinud. Mis ei olegi just halb tegelikult.

Kui ma mai alguses Kylie kontserdil käisin, ei olnud mu ootused nii laes võibolla, kui seekord. Võibolla ka sellepärastb selline pisike pettumus pr. Richies. Igatahes oli prl. Minogue tuur palju vingem. Kuigi ta ei vedanud lavale peaaegu mitte mingit träni, oli shõu ülesehitatud tantsunumbritele ja tantsijatele endile. Ilmselt teab Kylie tiim paremini, et seks müüb, ja seetõttu oli ta lavale toonud tantsijad, kellede pärast oli raske preilile endale keskenduda. Madonna eelistas laliseda koos mingisuguse mustlaslaagriga. Kitarri unustamata.

Mõlema naise kontserdis oli ka muidugi midagi naljakat. Kui Kylie lasi ühe oma tantsijatest elegantselt oma käe küljest põrandale kukkuda, siis lajatas Madonna oma viimase loo ajal koos ühe tantsijaga keset lavaesist põrandale pikali.

Veel popmuusikast. Te olete ka ilmselt juba kuulnud seda Katy Perry lugu I Kissed A Girl? Käib närvidele onju? Igakord kui ma seda lugu kuulen, tuleb mul tahtmine röökida, et I FUCKING KISSED A GIRL ONCE TOO SO FUCKING WHAT?? Get a life.

Ja lõpetuseks poliitikast. Et lõpuks ka midagi Gruusia konflikti kohta kaasaarvata, avas oma suu Soome president proua Halonen, väites, et Balti riigid reageerisid selles olukorras üle. Tegelikult ma ootasin tema sõnavõttu juba selle konflikti algusest alates. Rootsi võrdles suht alguses juba väga teravalt Venemaa käitumist Hitleri retoorikaga, mis oli minu jaoks suht üllatus ühe neutraalse riigi kohta. Jano tegelikult ei oodanud ma Haloneni suust midagi enamat, kui seda sitta. Kuna Soome majandus on nii kinni Venemaas, ei saagi see lits ju midagi muud endale lubada. Jätkab samasvaimus nagu kõik eelmised. Välja arvatud Martti Ahtisaari, kes oma valitsusajal pidi kokku lükkama tänu Venemaale persekäinud Soome majanduse ja eelistas läänemeelset poliitikat ajada. Ja mida ta teeb ka praegu. Tema oli üks juhtfiguure Kosovo iseseisvumise taga, ja tema soovitab Soomel liituda Natoga. Well done. A Halonen tahab Venemaale näidata, et ta on ikka Putini bitch viibutades oma paksu sõrme Balti suunas. Sõitku perse see lammas minupoolest.

28. AUGUST 2008 Peetri Imepärane Maailm ehk Keep On Hoping Even When All The Hope Is Gone‏

Ma olen alati siin imestanud, et kuidas on see võimalik, et kesk- või lõunaeurooplased ei tea suurt sittagi põhjamaadest. Kui minu käest küsitakse, et kust ma pärit olen, siis järgneb mõnikord minu vastusele pikk kramplik naeratus ja meeleheitel pilk, mille taga käib kogu atlase kiire läbitöötlemine. “Aaaaaaa, pealinn Riia onju?”, on maadeavastaja oma puussepaneku üle silmnähtavalt uhke. E i. Kui seda sõna rahulikult ja aeglaselt öelda, siis tunneb ka see geograaf, kuidas ta jälle koolipingis istub ja oma pöialt lutsib. Või siis, et kuidas keegi julgeb küsida, et kas me räägime Eestis vene keelt. Viimane kord, kui seda küsis üks Madriidist pärit hispaanlane, siis, peale oma oi-see-oli-nüüd-küll-üks-väga-rumal-küsimus,-istu,-2 –pilku, selgitasin ma talle, et see on umbes sama hea, kui tema käest küsida, et kas nad räägivad Madriidis katalaani keelt.

Samas olen ma oma kogemusest õppinud, et oma rahvuse (eestlane) selgitamisel peab siin hääldusega suht korrektne olema. On väga oluline rõhutada N-tähte sõnas: “Ich bin est n i sch” (ma olen eestlane), ning mitte öelda: “Ich bin Ess t i sch”, ehk et “Ma olen söögilaud”. Ma olen mõnel korral ennast ka mööblina esitlenud.

Aeg lendab. Paar nädalat tagasi käisin ma jälle Ritter Spordis, kuna kodus polnud enam sokolaadi, mida külalistele pakkuda (minu meelest üks parimaid ettekäändeid, miks sokolaadi ostma peab, suurtes kogustes). Poes vallutas mind jälle ürginstinkt, ja silmad peas kilades ei suutnud ma üldse otsustada, millise leti poole ma nüüd tormama peaks hakkama. Lahkusin sealt umbes viie kiloga, mis kahaneb umbes kahe tahvli päevakiirusel. Nüüd peaks hakkama külalisi külla kutsuma, enne kui jälle külalistele sokolaadi ostma peab minema. Anyone? Meil on siin nii tore loomaaed, ja igasugused kevad-, suve-, veini-, õlu-, sügis-, jõulu-, meeste-, naiste-, laste-, koerte-, kasside- ja akvaariumikaladepeod kogu aeg, ja loomulikult kahe nädala pärast 230km kaugusel ka Oktoberfest, kuhu ma kindlasti lähen. Anyone, please? Pretty please?

Pidudest rääkides. Ma nii igatsen neid eesti pidusid, kus rahvas tuleb kokku mingisugusel sümboolsel ettekäändel, näiteks “lahkumispidu”, või “sünnipäev”, eesmärgiga ennast ikkagi rihmaks juua. No olgu, vähemalt minul on alati selline eesmärk. (Ja kuna ma olen alati kõiges väga eesmärgile suunatud (no näiteks minu cum laude, onju), siis ma ka oma eesmärgi saavutan). Siin jällegi, kui kutsutakse inimesed kokku tuues ettekäändeks “sünnipäeva”, ja eesmärgiks on oi-ma-joon-ennast-täna-täis, ja kui peale kolme veiniklaasi korrutatakse minutiste pausidega, et oi-ma-olen-nii-purjus-et-ma-pean-koju-minema, siis on mul lihtsalt halb maitse suus, kuna minu jaoks on eesmärk puha täitmata.

Eelmine nädal käisin ma täiesti salaja Eestis. Olin kodus, Peetrimäel. Te ei kujuta ette, kui palju ma seda kohta armastan, ja kuidas ma seda kohta igatsen. Esimese asjana lasin kohe paljajalu üle oma maa, ronisin kõige suurema kivi otsa ja tõmbasin kopsud täis Omakodumaa lõhna. Lipuvarras, mille ma kevadel metsast tõin ja suve alguses emaga püsti ajasin, oli natuke rohkem viltu vajunud, kuid kergelt karges tuules lehvis sini-must-valge seal ikka ilusti. Jooksin risti üle maa astelpajude juurde, sajatasin valust, kui puujuurika otsa astusin, kuid unustasin selle, kui avastasin põõsalt esimesed päikeseloojanguvärvi marjad, mis tõid oma maitsega isegi pisarad silma. Võtsime koos isaga paar pesatäit kartuleid, noppisin kapsastelt ussid ja surusin nad kiviga roheliseks plödiks, ja tõttasin tuppa, mille ema oli jälle purgi-poti-panni-ämbri –laoks muutnud. Ühes potis kees kartul, ühel pannil praadis siga, ja varsti oli kolmel taldrikul värske kartul tilli-sibula-hapukoore kastme ja lihaga. Mu ema pole kunagi suurem asi kokk olnud, kuid see söök oma lihtsuses üks parimaid, mida ma mäletan.

Ükspäev tuli meile üks onu traktoriga, millel oli jumalast kopp ees, ja kaevas meile kraavi, et kevadel enam nii jubedalt ei uputaks. Aiamaa kõrvale kaevas ta neljakandilise augu, kuhu me hakkame ehitama kõrvalmaja, kuhu ema tahab kindlasti saada veel ühte tuba, oma kolinate jaoks, sest jumal-küll-kunagi-ei-või-teada-millal-seda-vaja-läheb. Isaga lükkasime püsti väravapostid, millede tarvis ma kevadel ühe suure puu alla lasin. Ma ütlesin talle ka enne, et muret pole, temast saab kaks uhket posti, mitte niisama kaminapuu. Ja ühe suure kuvalda, raudkangi ja toore jõuga lõin maasse esimesed üheksa aiaposti, millede vahele tulid aialatid, mis tulevikus peavad eemal hoidma metssokku, kes on ema õunapuuaias juba kolm puud oma sarvedega ära äsanud.

Ja viis päeva hiljem panin ma oma sumadani auto tagumisele istmele, ja paitasin isa pead. Kui ta nutma hakkas, siis ütlesin, et ma ju tulen jälle varsti ja et me ju helistame. Sõitsime emaga linna, ja tee peal ütles ta, et ma ikka hea poiss oleks. Nagu ta on seda juba aastaid ütelnud, mis sest et ma enam nii poiss pole. Ja ta küsis, et kas mul on ikka kõik korras. Ja ma valetasin, et mul on kõik korras. Ja ta vaatas mind ja sai aru, et mul pole kõik korras, kuid ei öelnud midagi. Bussijaamas naeratas ta kurvalt ja paitas mu pead, nagu ta on seda juba aastaid teinud, mis sest et ma olen vahepeal palju pikemaks temast kasvanud. Ole siis tubli, ütles ta, kui ma bussi astusin, ja lehvitas. Läbi bussiakna nägin veel, kuidas ta tee ääres seisis, ja mulle lehvitas, mis sest, et ta mind enam ei näinud. Seal ta seisis, minu pilku otsides, nukralt naeratades ja lehvitades, nagu juba aastaid, kui ma kuskile ära läinud on. Te ei kujuta ette, kui väga palju ma oma vanemaid armastan ja neid igatsen.

Lootus on lollide lohutus. Ma arvan, et selle tugeva assonantsiga nonsensi on kirja pannud üks väga külm ja pessimistlik inimene. Või vastasel juhul olen ma kohutavalt loll inimene. Mida ma kindlasti pole. Olgu, ma olen naiivne, kuid mitte rumal.

Mul on väga palju aega igasugusteks asjadeks. Nagu näiteks oma elu üle mõtlemiseks. Minu elu koosneb praegu kangekaelsest lootmisest olukorras, kus nii mõnigi vist enam mingit lootust ei näeks. Ja see mu lootuses elamine on täis vastuolusid. Ma loodan, et ma ei pea kunagi tulema tagasi Eestisse, ma loodan, et ma elan oma maailma kõige armsama inimesega koos niikaua, kuni on aeg magama minna. Ma loodan, et ma tulen juba varsti tagasi Eestisse, ma loodan, et juba varsti näen ma jälle oma vanemaid ja oma venda. Ma loodan, et mu elu muutub nii, et ma võin tunda ennast täisväärtusliku inimesena. Ma loodan, et ma saan varsti telefonikõne ja häid uudiseid. Ma loodan, et mu isa tervis püsib sama tugevana nagu siiani. Ma loodan, et ma ei saa kunagi telefonikõnet, millega ma saaks midagi vastupidist teada. Ma loodan, et varsti saan ma teile juba rõõmsamatel teemadel kirjutada. Ma loodan, et ma ei peaks teile kogu aeg ainult kirjutama. Ma loodan, et ma saaksin teid kallistada ja teile ise kõike rääkida. Ma loodan, et ma ei peaks enam oma elu üle nii palju mõtlema. Ma loodan, et ma ei peaks varsti enam nii palju lootma. Ainult natukene, et mitte tunda ennast külma ja pessimistlikuna.

14.08.08 Peetri Imepärane Maailm ehk Kui-Sind-ühe-põse-peale-lüüakse-siis-ära-pööra-teist-põske-vaid-viruta-paremsirge-vastu-nii-kõvasti-kui-suudad

Täna tahan ma teile rääkida elu rõõmsast ja kurvast palest.

Eelmine nädal, ühel sombusel õhtul, kui taevast peent vihma päiksest kuumaksköetud asfaldile sadama hakkas, astusin ma juba kergelt märjal sammul ühte kesklinnas asuvasse pisikesse itaalia restorani, mis oli nii itaaliapäraselt täis naeru, valje hõikeid ja jutuvada. Kõik meeled võrgutatud isuäratavatest aroomidest, astusin ma leti äärde ja lasin pilgu üle tumeda saali.

Kõik meeled võrgutatud isuäratavatest aroomidest, astusin ma leti äärde ja lasin pilgu üle tumeda saali.

Kui mu silmad olid harjunud hämarusega nägin ma teda. Ta istus graatsiliselt ühe mehe süles ja püüdis oma häbelikku pilku varjata võõraste eest, sest teadis, et on kogu restorani tähelepanu keskmes. Vaid viivuks peatusid ta sügavpruunid silmad minul, kuid sellest piisas. Mu veri läks plahvatades keema, ja sellest momendist alates teadsin ma, et armastan teda igavesti.

Unustades muu maailma sammusin kindlal sammul üle saali, pilk vaid temal. Astusin ta kõrvale ja imetlesin teda sõnatult. Tõstsin vaikselt käe, ja libistasin õrnalt oma sõrmedega üle ta pea. Ta vaatas mulle arglikult otsa ja justkui naeratas korraks, ning pööras pilgu. Vaatasin otsa mehele, kelle süles ta istus. Mees naeratas ja küsis, kas tahan teda oma sülle. Muidugi, vastasin kõhklemata. Võtsin ta ümbert hellalt kinni ja tõstsin ta oma käte vahele. Ta oli nii soe ja rahulik. Juba julgemalt vaatas ta sügavale mu silmadesse ja pikemalt kõhklemata hakkas mu nägu lakkuma.

Mis tõugu ta on, küsisin mehelt. Kääbuspischer, oli vastus.

Lõpuks ometi olin ma leidnud selle, keda terve oma elu otsinud olin.

KUI ma tööd saan, siis esimese palga eest toon ma omale koju selle pisikese nunnupunnulunnukese.

Juba mitmendat päeva järjest plaksutan ma käsi. Lõpuks ometi on Saksamaa Liitvabariik otsustanud liigitada ka idaeurooplased imetajate hulka. Või vähemalt need, kellel kõrgharidus käes on. Ülejäänud idaeurooplased kuuluvad ikka veel algklasside bioloogiaraamatu esimestele lehekülgedele ehk ainuraksete hulka. See tähendab, et neil on ka 1st jaanuarist edaspidi sellel kuldmaastikul töötamiseks tööluba vaja.

Mitte et mul siin mingi meeletu järjekord tööpakkujaid ukse taga oleks. Töö saamine siin riigis on VÄGA keeruline protsess, kus näiteks cv sisul on samapalju tähtsust, kui sisemisel ilul missivõistlustel. Oluline on see, KUIDAS see cv välja näeb. Mõni nädal tagasi käisin raamatupoes ja kogemata juhtusin nägema raamatunurka, kus olid kümned ja kümned raamatud sellest, kuidas oma cv-d ja motivatsioonikirja ja kõike muud sinna juurde kuuluvat vormistada. Ehk kuidas asja ilusaks teha. Noja siin riigis ei piisa ainult cv ja motivatsioonikirja saatmisest, vaid nende jaoks tuleb osta ERILINE kaust, ning fotograafi juures tehakse just selle kausta jaoks mõeldud formaadis pilte. Ja see kõik maksab.

Niet nüüd on mul olemas väga ILUS cv ja väga MEELDIV motivatsioonikiri, ja ainuke asi,mis mul siin riigis töösaamisel takistuseks on, on Saksa kodakondsus, mille ma saan ilmselt oma järgmises elus, niet lootust on mul sitaks.

Ja kui te olete kuulnud midagi Saksa bürokraatiast, siis korrutage see sajaga. Kui ma kunagi mais omale pangaarvet avamas käisin, siis pidin ma ligi kümnele paberile oma allkirja andma. Enamus sakslastest ei saa isegi oma maksuseadusest aru, ja selline kaheminutiline tulumaksuavalduse täitmine ja saatmine nagu Eestis ajaks iga sakslase hüsteeriliselt naerma ja juukseid salkupidi peast kakkuma. Neil on siin selleks maksunõustajad ehk Steuerberaterid, kelle elu seisneb ainult teiste inimeste maksude väljaarvutamises. (Huvitav kui kuivad inimesed nad on? Ilmselt tikutule näitamisest piisaks, et nad kerge ohke saatel tuhastuksid.)

Tegelt olen ma suht kindel, et neil on siin ka kuskil Ärapanijate Amet, kelle töö seisnebki sakslastele ärapanemises.Et milleks teha asju raskelt, kui neid saab nii raskelt teha, et siga ka ei söö. Nagu mu isa alati ütleb.

Kuna mul on kohutavalt palju aega siin igasuguste asjade tegemiseks, siis ma peamiselt ei tee mitte midagi. Paar korda nädalas küpsetan väga kaloririkkaid ja väga rasvaseid küpsetisi, et rõõmustada oma ilusat kõhtu, mis nägi sikspäkki viimati kümme aastat tagasi unes. Praegu on mul ahjus näiteks plaaditäis armsaid mustikamuffineid. Kui keegi tahab eriti rasvaste ja kaloririkaste sokolaadi-kreekapähkli brownie –de retsepti, siis pöördugu minu poole. Ühest piisab, et täita aastane kalorinorm.

Oma sõpradele olen ma ka juba öelnud, et kui neil on vaja kõrgharidusega koduabilist, või tegelikult kõrgharidusega ükskõikmida, siis I am your man, baby.

Kui ma eelmine kuu kaalusin 101 kilo, siis nüüd kaalun ma juba 103 kilo. Ei see ei tähenda, et mind peab golfiautoga ühest toast teise toimetama, ma olen täiesti rahul sellega. Osa sellest on muidugi see, et oma suures tegevusetuses käin ma iga päev trennis, osa muidugi selles, et ma olen saavutanud neljakümnendad oma elus, mis tähendab seda, et mu keha armastab iga ärasöödud sokolaaditükki palju rohkem ja ei taha sellest kohe üldse loobuda.

Eelmisel pühapäeval otsustasin, et on aeg personaaltreener omale murtseda, ja kui temaga esimest korda koos trenni tegin, tuli välja, et olen jõusaalis viimased kaheksa aastat enamvähem kõike valesti teinud. Aga nüüd siis teen õigesti.

Noja peale selle muutuse korraldasin ümber ka oma igapäevase toidukava. Nüüd söön peale oma igapäevase leiva ja tohutute koguste sokolaadi kõrvale ka 18 beezhi kapslit, 6 piklikku sinist tabletti ja ühe ümmarguse kollase tableti. Kõik on seaduslik.

Vähemalt on siin kliimaga vedanud. Kuigi täna ladistab terve päev vihma, on väljas ikkagi 22 kraadi sooja. Päikselise ilmaga on 30 ja siis ei viitsi eriti välja minna. Kui siis natuke linna peale Starbucksist ostetud frappuccinoga ilulema ainult.

Stuttgart ei ole ilus linn. Nagu ei ole seda klassikalise ilu mõttes ükski Saksa linn, kus ma siiani käinud olen. Viin on väga ilus linn, klassikaliselt ilus ja seega minu jaoks väga igav, sellepärast ma sellises kohas ei elagi, vaid siin, kus kuue-seitsmekümnendatel püstipandud robustne betoon-metallmaja on koos ultramodernsega ja taastatud vanaga ühte kvartalit jagama pandud.

Stuttgart on ka väga rikas linn. Lamborghinit ja Bentleyd ei näe ainult esinduspoe vahendusel, vaid täiesti vabalt lihtsurelike hulgas liiklemas.

Oma Sisemistes Aruteludes Mõtetutel Teemadel olen tulnud järeldusele (see mingile järeldusele tulemine on minu järelduste järgi üks läbivamaid fraase minu kirjapildis, või mis. Sellest võib vaid järeldad, et mingile järeldusele jõudmiseks on vaja pikemat mõtlemisaega, millest väib järeldada vaid seda, et ma olen igavuse kätte suremas. Huvitav.) et see inimene, kes ütleb, et raha ei tee õnnelikuks, on vaene ja kade inimene. Ja kui keegi ütleb, et raha eest ei saa osta armastust, siis valetab ta omale sajaga näkku. Vähemalt Stuttgardis saab Olgastrassel kell kaks öösel osta igast rassist, ja soost armastust.

Kuigi ma tahaksin aegajalt toolilt tõusta ja öelda selge kõva häälega, Tere, minu nimi on Peeter ja ma olen masendunud, siis ma ikka suudan veel omale vastupidist väita. On veel ju suvi ja maailm on suur ja lai.

Ja Eesti ma tagasi ei tule, kui siis ainult puhkama. Ma loen iga päev uudiseid, mis seal toimub ja mõnikord ajab mind nii kohutavalt vihale see elu, mis seal pisikeses lombis toimub. Näiteks kuidas on see võimalik, et seal püsib tipus veel üks paks kole vanamees, kes lakub nii hardalt selle riigi perset, mis pritsib vasakule ja paremalt uskumatut demagoogiat, mis on ülekülvatud näiteks selliste eufemismidega nagu “rahuvalveväed”, või veel parem “rahu tagamise operatsioon”, millega ta just praegu tegeleb. (Ma võiks praegu Katrin Aavale musi anda kõikide nende ilusate sõnade eest, mis ma ta loengus selgeks sain). Ja miks on eesti inimene nii sapine ja peab iga asja kallal vinguma ja iga asja kallal norima. Ei tea.

Tegelikult on minu põhjused mittetagasitulemiseks kaugelt poliitikast. Või no tegelikult kui nad seal paar seadust ära muudaksid, siis ma võõõõõibolla mõtleksin isegi selle peale. Noja selle seadusmuutmise käigus ka 90% eestlastest uue aju kingiksid. Noja uued geenid ka, kui juba kord muutmiseks läks. Või siis vähemalt perearsti kõrvale pereplastikakirurgi.

Tegelt ma armastan oma kodumaad, päriselt ka. Sellest saab alles siis aru, kui oled aastaid mujal elanud. Ainult inimesed on seal nõmedad. Peale teie. Ja mõnede teiste veel.

Tat-ta-raa. Kohe on nädalavahetus ja siis võib muretult mitte midagi teha. (Oeh kuidas ma tahaks, et mul oleks midagi teha).

17. JUULI 2007 ehk Teretulemast Peetri Impärasesse maailma ehk Täiusliku Pruuni Otsingutel‏

Kuna ma olen siin viimase pooleteise aasta jooksul suhteliselt palju lennanud, siis ma loomulikult eeldasin, et ma olen juba lendamisega nii harjunud, et mul lendamiskartust enam ei ole. Kuid kui ma eile Rooma lennujaama jõudsin, kriiskas mu vastsündinud Kuues Meel väga pahaendeliselt THIS IS GOING TO BE SOOOOOOOO MUCH FUN!!!!!!!!

Seekordne lend oli umbes sama lõdvestav, kui kihutamine mööda Puise auklikku kruusateed 100 kilomeetrit tunnis isa vana Fiatiga, millel oli amortisatsiooni alles sama palju kui lambal pealehakkamist peale kohtumist end äsja ketist lahtikiskunud naabri-Muriga, kes pole kaks nädalat süüa saanud.

Kuid mis võiks teie arvates lennufoobsele inimesele VEEL hullem, kui üks auklik lend?

Muidugi see, kui ta on samalajal sunnitud kuulama Enya morbiidset muusikat, kuna tema iPod on tooli alla lennanud ja ripub seal juhtme otsas samal ajal kui selle inimese kümme küünt tegelevad istmelt katte eemaldamisega.

Ja mis võib sellest VEEL hullem olla?

Muidugi see, kui see vaene inimene on lõpuks oma iPodi tooli alt kätte saanud ja välja lülitanud. Ning keskendub täiega mootorite kuulamisele, mis üürgavad nagu viimnepäev oleks tulekul.

Ja mis võib sellest VEEL VEEL hullem olla?

Ainult see, kui see värjas sadist seal kangi taga selle masina pauguga lennuväljal maandab, nii et silmad südame löögirütmis peast välja tungida tahavad.

Niet nüüd siis teate, et kui juhtute germanwingsi lennukiga kuskile lendama ja istmelt number 21B kriimujäljed leidma, et just selle lennukiga lendas Peeter Roomast Stuttgarti.

Igatahes Teretulemast Peetri Imepärasesse Maailma (!) kõigile teile, kes te minult veel kirju saanud pole. Kuid muidugi Teretulemast Tagasi Peetri Imepärasesse Maailma (!) kõigile teile, kes te juba minu näpunäidete ja memuaaridega harjunud olete. Tegu on kindlasti tulevase kirjandusklassikaga, mida tasub kauges tulevikus ka oma lastelastele unejutuna ette lugeda. Juhul kui te neis mingeid mentaalseid traumasid tekitada tahate.

Minu kindel arvamus on see, et igale inimesele peaks vähemalt korra elu jooksul võimaldama vähemalt nädalase reisi Barelonasse, või pigem peaks iga inimese sinna kasvõi sunniviisiliselt vähemalt nädalaks saatma, suvel see tähendab. Barcelonas on olemas kõik, mida ühelt korralikult puhkuselt tahta võib – ajalugu, kultuur, peod, päike, kuumus, rand, suurepärased ostlemisvõimalused, odavad taksod, metroo ning väikesed mustad mehed, kes tänaval piraatpäikseprille müüvad ning su ilu isegi siis kummardavad, kui sa neis päikseprillides täielik peletis välja näed.

Esimesed paar päeva linnas võtavad hingetuks. Mitte et seal mingi meeletu silmailu kohe lennujaamas ootamas oleks. Õhku pole lihtsalt. Vahemere ääres olles saab eestlane aru, et higistamine on see, mida saunas tehakse. Barcelonas poorid pritsivad higi.

Kuid see on nii tore.

Barcelona päeva võiks jagada järgmiselt.

Peale ärkamist võib käia dushi all, kuid sellel pole erilist mõtet, sest peale oma konditsioneeritud toast tänavale väljaastumist oled sa sama puhas, kui enne dushi alla minemist. Peale seda tasub otsida kuskilt lähedusest mingi pagariäri ja seal päeva empanada ja cafe con hieloga alustada. Ja siis muidugi randa mitmeks tunniks päikest võtma. Tee pealt ostab külastaja omale äsja dzhunglist toodud musta mehe käest piraatRayBan-id seitsme euroga.

Kui päike enam nii kõrgel pole, läheb algaja Barcelona külastaja vaatamisväärsuseid vaatama, ja edasijõudnud külastaja poodlema. Äärmiselt tore on ära eksida Ladina kvartalisse, kus leidub tohutult palju imearmsaid väikseid poekesi, kust võib nii endale kui oma kallimatele osta säravaid nipsasjakesi, mida omale kaela, kõrva või käe külge riputada. Ning tuuselda riidepoodides ja leida lõikeid, millest põhjaeurooplasest moelooja mõteldagi ei julgeks.

Peale poodide rüüstamist läheb külastaja tagasi oma konditsioneeritud tuppa, magab paar tundi, ning ärkab 10e paiku, käib dushi all ja 11st, kui päike ammu magab ja väljas ainult 26 kraadi sooja on, läheb sööma ja pidutsema.

Barcelonas on ääretult lihtne liigelda. Tänavat ületades ootab punase fooritule taga rohelist ainult turist. Hispaanlase poolest võiks foorist kasvõi ilutulestikku mingi sümfoonia taustal lasta. Kui autot ei tule, läheb tema üle tee. See tähendab, et kui auto on veel piisavalt kaugel või nii kiiresti ei sõida, et ta surma saaks.

Barcelonas on ka väga palju randasid, kuhu saab kergesti ligi metroo või taksoga. Viimane on minu arvates isegi odavam kui Eestis ning seega teine neist kahest asjast, mis odavamad Eestist on. Esimene asi on pudelivesi. Kõik ülejäänu maksab kordades rohkem.

Samas kui viitsimist on, võib sõita rongi ja 2 euro 70 sendi eest mingi 40km eemal olevasse Sidgesi pisilinna päikest võtma, kus on hoopis paremad ja puhtamad rannad. Rongi ja randa tasub kindlasti kaasa võtta paar liitrit vett, raamat ja palju optimismi ja kannatlikku meelt, ning kui end ketist lahti rebinud väike vastik inimene kuskil läheduses iseväljamõeldud viisijuppi kiljuma hakkab, on aeg iPod kotist välja võtta.

Oma sügavates sisemistes meeleheitlustes olen tulnud järeldusele, et on olemas vähemalt neli erinevat päevitaja-tüüpi.

Esimene neist on Valge Inimene, kes läheb randa päikesevarju ning vähemalt 30-e kaitsefaktoriga päikest vältima.

Teiseks on Mõõdukad, kes lähevad randa kreemiga, millel kuni 30-e kaitsefaktor.

Kolmandana on Rumalad Eesti Mehed, kes ütlevad, et kreemid on naistele ja põlevad esimese kümne minutiga vähiks ja ajavad järgmised kaks nädalat nahka.

Ja siis on seal Peetrid.

Keskmine Peeter on oma esimese hapukoore selga saanud juba koolieelikuna, ning on avastanud solaariumi võlud hiljemalt täiskasvanu ikka jõudes. Peetri jaoks ei ole midagi imelikku selles, kui võtta kaks solaariumiaega järjest, või olla rannas kõigepealt kolm tundi ja siis veel solaariumis. Ja kui Peetri ema Peetrile siis ütleb, et ta näeb juba rõvedalt pruun välja, ei saa Peeter sellest üldse aru, sest tema arvates on ta täitsa valge.

Kui Peeter satub ekvaatorile lähemale, muutub ta rõõmsaks. Ta alustab päeva rannas kell 11, esimese kahe päeva jooksul kasutab kaitsefaktor 4-a, siis juba ilma kaitsefaktorita päevitusõli (Nivea on absoluutselt parim), mis ka luud pruuniks päevitab.

Iga Peeter teab, et näiteks Vahemere ääres olles võab päike ka pilve all lebades, niet ka pilves päeva ei lase Peeter kunagi raisku,vaid naudib seda täiel rinnal.

Loomulikult kontrollib Peeter iga päev peale päevitamist ujumispükste järgi, kui palju pruunimaks ta saanud jälle on.

Minu arvates peaks päikese leiutajale Peetri Kõrgete Teenete medali andma.

Kui me Kelluga Austrias olime, siis järeldasime mõlemad, et ka piimakohvi leiutajale peaks medali andma. Seda väärib kindlasti veel ka piima leiutaja, õlu ja sokolaadi leiutajad, ning see tüüp, kes vee sisse mullid esimesena pani. Selle aasta medal peab kindlasti parmesani juustu leiutajale minema. Tugevaks medali kandidaadiks on ka itaalia jäätis, ning esimest korda ajaloos kaalun ka medali andmist linnale, Barcelonale, kuid nende saatuse otsustab juba aeg.

Ei ma pole siin ära pööranud. I am just what I am.

Oehh aga kõige parem rand, kus ma eales ennast praadinud olen, on Mykonose saarel, ning sellele on antud väga kõlav kreekapärane nimi Super Paradise. Rand asub väikeses laguunis, vesi on türkiissinine ja suureteraline liiv on jala all väga meeldiv ja ei määri üldse nagu Barcelonas ega ole ebameeldiv nagu Nizzas. Kuna rand asub kohe mingi isegi-selle-hoone-vaatamise-eest-pean-ma-maksma –hinnaklassis hotelli kõrval, siis on see suht lapsevaba, ning varustatud päevitustoolide ja päikesevarjudega, ning rahulike päevitajatega. Kohe ranna kõrval on väga originaalse nimega baar Super Bar, kust võib omale ma-pean-peale-puhkust-selle-joogi-pärast-veel-kaks-kuud-töötama-et-seda-raha-tagasi-teha –hinnaga frappeed osta. Ehk külma kreekapärast kohvijooki.

Mykonosele jõudsin ma kümnendal juulil, viis päeva peale seda, kui minu kruiisilaev Barcelonas oma purjed heiskas ja sügaval bassitoonil linnale tuututas.

Kruiisil käisin ma laevaga Navigator of the Seas, mis mahutas 3200 külastajat ja 1200 teenindavat personali. Enamus külastajatest olid ameeriklased, nagu ka teenindav personal. Kruiis kestis kaheksa päeva ning selle aja jooksul õppisin ma unepealt ameerikapäraselt naeratama, sisutühja How are you? –d vähemalt miljon korda päevas ütlema ning mitte tõsiselt võtma väljendeid Really?, Oh my god!, või This is so fascinating!, mis kõlasid sama siiralt kui siis, kui verd täisvalgunud silmadega naabri-Muri lambale ütles: “Ma tahan sinuga ainult mängida”.

Meie seltskond koosnes kuuest, kuigi peamiselt olime peadpidi koos viiekesi, kuna üks meist, väga tunnustatud Hispaania sisearhitekt, oli kokasõltlane, ning veetis enamuse ajast kuskil “nina puuderdamas”. Üksõhtu õhtusöögi ajal oli ta omadega nii mäel, et käis ostis omale vahepeal kahekümnetuhande kroonise teemantsõrmuse. Kui see selleks.

Kruiisi hinna sees oli kõik peale alkoholi. Seega ma sõin palju. Ma sõin hommikusöögi kõrvale neli koogitükki ja lõuna kõrvale neli. Ja enne õhtusöögile minemist sõin ma ka kolm vähemalt. Ja õhtusöögi ajal võtsin ma kaks magustoitu. Kuna õhtusöök oli alati selline väga peen, kus sai väga peeneid roogasid, siis ma õppisin sööma sellist loomaliha, millele on köögis eemalt korraks kuuma panni näidatud. Väga hea on, mis sest, et ma mänguhoos naabri-Muri meenutasin.

(Ja eile kaalusin ma 101,1 kilo, ja läksin jälle trenni).

Kruiisi esimene peatus oli Prantsusmaa teiseks suurimas linnas Marseilles. Nagu igas Prantsuse linnas, oli ka seal Jumalaema kirik, mis kõrgus mäe otsas ning mille otsa oli topitud kümne meetri kõrgune ning kulde Maria isiklikult. Millegipärast mulle Prantsusel linnad siiamaani meeldinud pole. Ja nii ei meeldinud mulle ka Marseille, kuigi oli täitsa kena linn. Ehk mulle hakkab kunagi Pariis meeldima, kui ma sinna jõuan.

Prantsusmaalt sõitsime me edasi Itaaliasse, Livornosse, kus ma juba käinud olin, ning sealt edasi Napolisse, kus oli nii kuradi palav, et läksime sealt hoopis praamiga edasi Capri saarele. Väga ilus saar.

Ja siis me jõudsime paar päeva hiljem Mykonosele. Kui Barcelona on suhteliselt kallis linn, siis Mykonosel käib ülejõu isegi hingamine.

Kuid seal on nii ilus. Mis sest, et rohelist loodust pole saarel ollagi. See on korvatud valgete majade ja tuulikutega. Veetsime seal terve pika päeva varajaste hommikutundideni välja. Võtsime viie peale rendiauto, kuna kuues meist oli hommikul liiga kauaks ajaks jälle “nina puuderdama” jäänud, ning sõitsime sellega terve saare läbi. Peale rannas lebotamist sõitsime kohalikku kuuma klubisse, mille terassil nautisin naerata-ja-teeskle-et-sul-on-sellest-rahast-pohhui –hinnaga Coca Coolat ning vaatasin, kuidas päike peale suurt värviplahvatust plups! Vahemerre sulpsas.

Järgmisel päeval olime juba Santorinil, teisel kuulsal Kreeka saarel, mis asub vulkaani kraatri serval. Seetõttu on sadamast üles kaljuservale linna saamiseks kolm võimalust: väikesed gondlid, eeslid või jala teise ette seadmine. Kuna ma eeslit veel elusees katsunud polnud, võtsin ma omale viie euro eest ulja valge ratsu ning asusin temaga teele mööda suht järsku ning eeslite poolt täissitutud trepirada. Pool tundi hiljem olin ma kraatriserval ning jalutasin, nagu mu kaaslasedki, eeslisita järgi haisedes mööda valget pilvelinna, mis oli täis pisikesi, armsaid ja eksitavaid tänavakesi pisikeste poekestega. Maandusime ühel imearmsal terassil, kust oli meeletu vaade üle terve kunagise vulkaani ning enne pöördumist tagasi laeva jõin veelkord ühe oh-jumal-ma-pean-ennast-müüma-hakkama –hinnaga frappe. See oli taevalik.

Ja peale Santorinit pööras meie laev ringi ja hakkas liikuma meie viimase destinatsiooni Rooma poole. Juba teel Caprile ja sealt tagasi Napolisse nägin esimest korda oma elus oma silmaga vulkaani, sel korral Vesuuvi. Kui olime laevaga jõudnud Sitsiilia ja Itaalia vahele nägin ka tossavat Etnat, mis veel oma katust sõitu pole lasknud.

Ja järsku olingi Rooma lennuväljal. Enne karuselli peale minekut jõudis mulle üks neist sadadest lae all elavatest tuvidest kotti sittuda, niet kui ma ise väga rikkaks ei saa, siis saab seda kindlasti mu kott.

Ja nüüd ma olen jälle Stuttgartis. Imelik on veel seda kohta koduks nimetada, kuigi ma seda linna juba nii kutsun. Ja kuigi mul ausalt koduigatsust ei ole, on mul kohutav igatsus teie järgi seal. Ei lähe päeva mööda, kui ma ei mõtleks selle peale, mida ma kõik teiega läbielanud olen. Barcelonas tuli kohati nutt kurku, kui meenutasin, kuidas seal Mannu ja Kelluga higi pritsisime. Või kuidas me Ohveelja omadega Livornos McDonaldsis söömas käisime, kuna itaalia kohad olid kinni.

Vahepeal mõtlen selle peale, kuidas teie hääled kõlavad, kuidas te naerate. Kuidas me kooli omadega ilgelt asjalikku koolijuttu ajasime, ja kuidas ma lõpetamisel üldse aru ei saanud, miks see kõik läbi sai, ja kuidas ma tegelikult üldse ju kolmekümnene pole veel.

Ma näen aegajalt unes, et ma töötan jälle Centralis, ja mul pole õrna aimugi sellest, mida ma seal tegema pean. Või siis olen ma jälle saksa keele loengus, kus ma pean millegipärast inglise keele eksamit tegema, kuid aeg on juba kohe-kohe läbi saamas.

See on lihtsalt igatsus. Kurb, suur, endasse mässiv, ma-ju-nii-kohutavalt-tahan-teid-jälle-näha –igatsus. Kuid me ju näeme ka varsti. Kellega varem, kellega hiljem. See lohutab.

7. Jaanuar 2008

pole ammu kirjutanud, mis?

Peale seda, kui ma ennast jõulude ajal seaks sõin ja jõululaupäeval ennast meheks jõin, astusin ma veel kergelt väsinud sammuga lennukile, et maanduda Saksamaal, kust kolm päeva hiljem astusin juba palju enesekindlama sammuga Madriidi lennukile, ning ligi kaks tundi närvikõdi hiljem maandusingi linnas, kus oli sel hetkel ilmselt külmem kui Eestis.

Madriid on ka tore linn. Nagu Barcelonaski, on ka seal prügikastid välja pandud selleks, et inimesed teaksid, kuhu oma prügi suunata. Hispaanlaste jaoks on peamine ilmselt see, et prügi lendab teatud suunas, vähem tähtis on juba see, kas see prügi ka prügikastis maandub.

Kuid mulle see meeldib. Selline korrapärane korrapäratus. Mitte nagu kuskil Helsingis, kus kõik tänavad on puhtaks lakutud. Ilmselt mingisuguse tänavatepuhtakslakkumisemasinaga. Soomlased on ju teada tuntud lakkujad. Siiamaani lakuvad nad Venemaa perset, ja see on üks väga suur perse, mida lakkuda, nii et ime pole, et nad seda siiani teevad. Kuid see selleks.

Madriidi kaardi pealt paistab nagu Barcelonaski punktist A punkti B liikumine ainult kiviviske kaugusel. Peale väga hea viskeoskusega väga kerge kivi taeva poole lennutamist võib täiesti kindel olla, et keegi seal kuskil taamal saab selle väga kerge kiviga vastu pead, kuna linnas on olenemata kellaajast väga palju inimesi. Olgu, tegelikult see päris nii pole. Kell 11 õhtul oli väljas tunduvalt rohkem rahvast kui päeval. Seega võib ühe pea asemel koguni mitmele peale pihta saada.

Ja Madriidis on väga meeldiv tänavat ületada.

Kõigepealt hakkab roheline tuli põlema. Ja siis ta põleb. Ja siiiiiiiiiiiiiiiis hakkab roheline tuli vilkuma. Ja kui sa juba arvad, et kohe kohe sõidab see autokolonn su märjaks plekiks asfaldil, siis vilgub see roheline tuli veel natuke. Ja et täiesti kindel olla, et sa ikka ühes tükis püsid, vilgub see roheline tuli ka siis, kui sulle kümme sekundit pärast tänavaületamist meelde tuleb, et sa pead hoopis teisel pool tänavat olema.

Mitte, et hispaanlased valgusfooridele suuremat tähelepanu pööraksid.

Nagu igalpool, tasub endale kohapeal leida, või siis juba kohapeal omada mõnda kohalikku, kes suurest uhkusetundest pakatades oma linna sulle näidata tahab.

Nii ka Madriidis. Mõned tunnid enne suure numbri vahetamist käisime läbi kõik peamised vaatamisväärsused, mida iseenesest ei ole palju. Vähemalt võrreldes Barcelonaga. Madriidi postimaja on muidugi midagi täiesti erakorralist, kuna see näeb välja nagu loss oma tornide ja akende ja nikerduste ja vikerdustega. Ja siis muidugi näidatakse sulle kuningalossi (“Seal nad elavad”) ja loomulikult kirikut (“Just seal pandi nad paari”). Põhiline elu keerleb ümber Plaza de Espana – Gran Via – Plaza Mayor-i – Puerto del Sol-i. Lisaks veel Ladina kvartal ja veel üks linnaosa kohe Gran Via (meie Pärnu või Narva mnt, suva mis suunas valida) kõrval, mille nimi meelde ei tule, kuid kus on üksteise otsas väga meeldivaid poekesi väga meeldivate riiete ja asjadega, milledel on väga meeldivad hinnad, just milledepärast ei pruugi hiljem kuigi meeldiv olla, kui need lagunema hakkavad.

Ja muidugi on veel parem, kui su need tuttavad tahavad sind viia aastavahetusepeole Madriidi kesklinna kõige kõrgema elamu 32. ehk kõige kõrgemal asuvasse, läbi terve kahe korruse laiutavasse korterisse koos mingisuguste trendiinimestega, kellede kogu elu pöörleb välimuse ja raha ümber.

Peole saabudes juhatas meeldiv teenindav personal teisel korrusel asuvasse, minu korteri suurusesse magamistuppa, kus võis oma üleriided hoolimatult heita puhkama minu magamistoa suurusele voodile, mida katsid otse loomulikult Versace voodiriided (kamoon, mis siis veel). Tagasi alla esimesele korrusele suundudes leidsin eest, jällegi, oma korterisuuruse tantsupõrandaga baari, kus teine teenindav personal mulle suure, erinevat värvi alkoholimüüri tagant minu soovi kohasel ühe dzhinntooniku ulatas. Viis minutit hiljem ulatas ta mulle teise dzhinntooniku. Alates kolmandast ma valasin endale juba ise.

Kui tavaline inimene ostab omale koju ühe plasmateleka, siis seal oli neid igaksjuhuks ostetud natuke rohkem. Et nagu kui tavaline inimene läheb poodi ja võtab omale ühe piima asemel kolm, sest kunagi ei või teada, millal see otsa saab, siis see peremees läks plasmatelekapoodi ja ostis omale ühe asemel kolmkümmend, sest kunagi ei või teada, millise nurga alt sa telekat ei näe.

Teisel korrusel asuva, minu elutoa suuruses puhkenurgas oli üks neist plasmateleviisoritest. Mõlemal küljel oli veel kolm pisut väiksemat, igaksjuhuks. Ja ükskõik, kummast trepist sa alla korrusele läksid, ootasid sind trepi peal veel kolm tükki. Et igav poleks, kui sa trepis alla lähed, või nii. Jne, ma ei jõudnud neid kokku lugeda, sest mul oli parematki teha. Ma otsustasin veel ühe müüri Euroopas maha võtta ja selleks oli Madriidi viinamüür.

Õnneks aitas seda teha mul üks inglane, kes oli umbes samal moel peole sattunud nagu minagi, ning ei tundnud ennast just kõige kodusemalt. Temaga koos saime me jagu dzhinnimüürist ning alustasime viskimüüriga, samal ajal hakkasime ära suitsetama teiste külaliste suitse, et ära hoida nende võimalikku kopsuvähki. Enne igat müüri lagundamist lõime muidugi klaase kokku ja andsime teineteisele kolm kohustuslikku põsemusi, ja lõkerdasime naerda nagu segased.

Hispaanias on kombeks kell 12 uueaastaöösel süüa iga pauguga üks viinamari, ning iga marjaga üks soov soovida. Isegi tänavatel müüakse väikestes kotikestes täpselt kahtteist viinamarja neile, kes pole olnud piisavalt targad ja neid omale varem varunud. Muidugi röögatu hinnaga, sest 31. detsembril toimub linna toitlustusasutustes, vähemalt neis mis lahti on, ligi 500% inflatsioon.

Meile plasmateleviisorite kumas pakutud viinamarjad olid otse loomulikult jube eelnevalt kooritud ning ilma kivideta.

Ning siis siirdusime me kõik välisterassile, mis übritses tervet maja, et imetleda tulemerd, mis kohe peale linna tagasihoidlikku ilutulestikku algas. Vaade oli eriti võimas.

1. jaanuar 2008 kell 12. Ma ei joo enam mitte kunagi. Ja ma ei suitseta ka enam mitte kunagi.

Kaks tundi hiljem olin ma juba väga suurel üritusel, kuna tuli välja, et hispaanlased peavad oma pidu alles esimesel jaanuaril keset päeva.

Koos tuttavate ja tuttavate-tuttavatega maandusime meeldivas vip-salongis, kus oli juua ja süüa niipalju kui ära tassida jaksad ning meeldiv ülevaade kahekümnest tuhandest pidutsevast inimesest, kes siis olid rohkem või vähem paljad ning rohkem või vähem mingisuguse toksilise aine mõju all. Käisime ka ise all, tavaliste inimeste juures, tantsimas ja röökimas, kui lagi lahvatas ja terve saal täitus hõbedaste litrite ja lintidega samal ajal, kui pea kohal pöörlesid kuuma klubibiidi saatel valgesse riietatud akrobaadid ja laval liiklesid elegantsetesse õhtukleitidesse riietatud imekenad hispaanlannad.

Kell 7 õhtul andsin ma alla, ja läksin hotelli magama.

Ja tagasi ma sealt olengi. Nagu ma juba varem maininud olen, on Hispaanias kohutavalt kerge, kui omad pikemat kasvu. Õhku rohkem, haisu vähem. Nii et teie, kes te plaanite Hispaaniasse minna ja olete lühikest kasvu, võite süüdistada selles ainult ennast, kuna te väiksena putru ei söönud.

Ja et teie elu veel huvitavamaks teha, siis minu aasta 2007 numbrites (mulle nii kohutavalt meeldivad ju numbrid):

närvikõdi lennukis: 21 korral

pagas kaotatud: 1 korral

autosid omatud: 1

autoga läbitud kilomeetrid: 36 002

autosid müüdud: 1

riike nähtud: 17

linnu rüüstatud: 29

uusi dvdsid ostetud: 11

uusi teksapükse ostetud: 6 paari

uusi t-särke ostetud: kümneid

uusi kingi ostetud: 1 paar

raha raisatud: like there is no tomorrow



uusi tutvusi leitud: kümneid

tülli mindud: 4 korral

ära lepitud: 3 korral

lähedasi kaotatud: 1

südameid murtud: miljoneid

minu süda murtud: 2 korral

nutetud: 2 korral

midagi kahetsetud: 1 korral


naerdud: mustmiljon korda


minu jaoks on täna veel 6. jaanuar ning viimane päev soovida teile kõigile Head Uut Aastat.

Tulgu ta teile sama võimsalt kui minule, olgu temas sama palju irooniat, kui selles oli minu jaoks, leidke sellest siiski midagi lihtsat ja just teile sarnast, nii nagu mina sellest leidsin, naerge kogu südamest, nagu mina naersin, ja kõigest pimedast ja kurvast püüdke leida ikka midagi säravat ja helget. Nii nagu mina seda püüan.

11. JUULI 2007

On jäänud veel viis imearmsat päeva siin koduses Kufsteinis, kus hüsteeriline naabrivanamutt alustab oma päeva, ja mitte ainult oma päeva, vaid ka ilmselt terve naabruskonna päeva, kileda häälega oma kassi koju kutsudes. Iseenesest ma täiesti mõistan seda kassi, et miks ta koguaeg jalga laseb. Ma oleks tema asemel juba ammu auto alla jooksnud.

Täna öösel saabus Austriasse kauaoodatud talv. Orgudes mõnitab inimesi kümnekraadine temperatuur samalajal kui mägedes tekitab õudust värskelt mahasadanud lumi. Absoluutselt peaaegu täiesti kindla ebastabiilse järjekindlusega sajab siin juba kolmandat nädalat järjest vihma. Padukad on siin nii vinged, et kiirteel PAM-i e. pemmi-audi-mersu ja kõrgema pilotaazhi autode sõidurajal muidu nii vinged kahesajamehed vuristavad nohikute rajal koos rekkadega või siis passivad niisama malbelt tee ääres.

Hip-hip-hurraa. Globaalne soojenemine laseb teerullina üle kõikide loodusseaduste need pikalt perse saates. Ma arvan, et praegu peaks maad kuskilt Virumaal või Lõuna-Eestist kokku ostma hakkama, sest varsti võib ruumiga pääääris kitsaks minna. Muidugi võib ka mõne Tallinna City torni kõrgemalt korruselt omale eluaseme soetada. Merevaade missugune. Ainult et ruutmeetri hind võib külma dushina tunduda. Samuti kodust lahkumine isiklikku kaatrit omamata. Eriti talvel.

Eile eksisin mingil meeltesegadustest tingitud põhjustel ühele peole, mis oli täiesti ehe näide sellest, et ühelegi peole pole mõtet kutsuda kahtekümment inimest kümnest erinevast seltskonnast, sest siis seal peol on ka kümme kahest inimesest koosnevat, erinevat seltskonda. Kohapeal selgus, et kõik olid minust vähemalt kümme aastat nooremad. Kolm tundi peale kogunemist, kui lapsed hakkasid kaarte mängima, avasin ma sügava ohkega oma seitsmenda õlupudeli ning lõpetasin juurdlemise teemal, kas ma olen vana käsn või mitte. Eestis oleks selle aja peale iga teine teismeline mulle silmad ette teinud ennast mitte ainult laua alla, vaid sealt edasi läbi kiirabi politseisse juues.

Nädalavahetusel olin jälle Stuttgartis. Seda juba kolmandat korda.Esimesel korral käisin ma loomaaias. Seal olid nii nunnud loomad. Kahel tiigril olid nii nunnud kutsikad, kellega oleks nii tahtnud mängima minna. Ja siis seal oli ka aastane ninasarvikupoeg. Kellega mängides oleks ilmselt surma saanud.

Ja siis seal oli suur akvaariumiruum, kus oli peale kalade ja ämblike jms välja pandud ka uhke valik käekotte, erinevate roomajate vormis.Eelmisel reedel käisin ka sõpradega väljas ning lasin ennast teenindaval personalil täiesti armuandmata täis joota. Järgmisel päeval sõitsime kõik rõõmsalt uimaste kanadena Ritter Sporti sokolaaditehasesse, kus ma ei teanud kohe, kust alustada ning mida võtta ja mida jätta, kuna kõik oli nii odav. Lahkusin sealt nelja kilo sokolaadiga, millest nüüd on alles veel natuke alla kahe kilo. Niet perse see dieet, mida ma siin pidanud olen.

Mõned nädalad tagasi käisin sõpradega Münchenis (oi kuidas ma seda linna ikka armastan!) ühel tänavapeol, kus olid rõõmsalt koos nii lapsed, lapsevanemad, naised, mehed, meesnaised, naismehed ja muud temaatilised. Üks kaaspidutsejatest kutsus mind hellitavalt kõndivaks pornotäheks, kuigi mul olid täitsa riided seljas. Napid, aga riided. Vastupidiselt mu uhkele pulmapeole Toskaanas, kus mu riietuse moodustasid valge köögipõll, valged trussikud, ning kuldne shleif ümber pea. Ei, te ei näe neid pilte mitte kunagi. Samuti mitte seda videolõiku, kus ma oma kostüümis 29 korda ümber söögilaua jooksen, või kus me ennast pruudiga ise paari paneme. Ei, mitte selles mõttes.

Enivei, samal õhtul Münchenis käisime veel kuulamas Tori Amos-it tema kontserdil, ning peale seda tõestasin ma ühes baaris kõigile, kuiväga mulle saksa õlu meeldib. Baaris olles jälgisime ka kahte armunut, kes olid suudpidi teineteise külge kinni jäänud ning tegelesid juba pikemat aega teineteisel näo peast äralutsutamisega.

Kaks päeva hiljem sõitsime Kelluga Viini, kuna olime juba kunagi sügisel mõtelnud, et peab ka uue kodumaa pealinna ära nägema. Kuigi seda siin kodumaaks kutsuda oleks samahea kui nimetada piraajaparves ujumist närvekõditavalt põnevaks elamuseks. Närvekõditav viimane ka iseenesest on, vähemalt niikauaks, kuniks närvisüsteemi jätkub. Mis süsteemselt perse pistetakse. Seda mitte otseses tähenduses muidugi.

Austerlased on peale lumetut talve ja lumist suve nagu võilillepõllust ilmajäetud mesilaspesa. Igast välismaalasest imetakse välja kõik, mis imeda annab. Talscheisse, ehk see, kuidas sakslased austerlasi vennalikult kutsuvad, iseloomustab neid kõige paremini. See tähendab oru sitta. Ehk sitta, mis on mägedest alla orgudesse kukkunud. Ehk siis austerlasi oma maalilistes külakestes. Jah, võib öelda, et ma olen neis inimestes pettunud. Eriti oma endistes üürileandjates, kes meilt logiseva pannikäepideme eest mingi 45 eurot sisse kasseerisid. Kuid ma olen otsustanud neile armsa meili saata, kus soovin neile meeldivat globaalset soojenemist, mis hoiaks ikka talved soojad ja suved külmad, et nende äri ikka täiega perse läheks.

Tundub, et terves Euroopas läheb suuremaks pakkide saatmiseks. Ja seda mitte väikeste pakkide saatmiseks. Igas linnas, kus ma olnud olen, on mingisugune vaatamisväärsus sisse pakitud. Ilusti valge pakkekilega ümbertõmmatud ja paelaga kinniseotud. Ainult marki pole veel peale pandud. Nii oli ka Viinis, kus postionu ootab katedraal. Roomast saadetakse minema esimesele kuningale pühendatud mälestusmärk, mille meie ristisime kirjutusmasinaks. Barcelona laseb postkastipraost sisse ühe oma suurematest kirikutest, München trumpab selle üle oma raekojaga. Muidugi ei suuda ükski linn saavutada Berliini ja Saraajevo taset, kes mõlemad saadavad minema pooled oma majadest.Ilmselt rajatakse kuskile mingit suuremat vaatamisväärsuste linna. Et koondatakse kõik ühte kohta kokku, et poleks vaja nii palju reisida. Niet ärge imestage, kui ükspäev pole Pariisis enam Eiffeli torni ja Egiptuses saate silmadega püramiidide asemel liiva ahmida.

Njah, nelja päeva pärast läheb ka meil suuremaks pakkimiseks. Läbi Prantsusmaa, Hispaania, ehk ka Portugali, jälle Prantsusmaa, Sveitsi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti saabume me lõpuks tagasi Omakodumaale.Kurb on, ausaltöeldes. Möödas on need ajad, kus Kellu teeb süüa ja mina karjun teises toas, et mul pole midagi selga panna. Või, kus Kellu tuleb dramaatiliselt ukse peale ja ütleb süngelt “On Aeg” (et õppida) ja ma üldse tegelt ei vinna. Või kus me sõidame pimedas juba järve äärde ja ma pean kümme minutit vees lõdisema, sest Kellu ei julge kalju otsast alla järve hüpata, kuigi ma nii püüan teda sealt alla meelitada. Või kus me sõidame itsitades täis peaga lähimasse pensukasse, sest vein on kodus otsa saanud. Või kus me istume söögilaua taga, ise arutades mingil absoluutselt mõttelagedal teemal juba pikemat aega, kuni Kellu ütleb ohkega “Peeter, me vajume jälle” (oma harituse tasemel). Või kus ma olen jälle nädalavahetusel pralletamas olnud ja koju tulles teatan Kellule, et mul on nunnutamise tuju.

Kurb on jah. Kuid Eestis on nii palju asju teha ja nii palju toredaid inimesi, keda pole juba ammu näinud ja keda nii tahan jälle näha. Nagu teid kõiki, keda ma olen siin oma kuumavereliste meilide juba viimased kümme kuud tümitanud.