Täna tahan ma teile rääkida elu rõõmsast ja kurvast palest.
Eelmine nädal, ühel sombusel õhtul, kui taevast peent vihma päiksest kuumaksköetud asfaldile sadama hakkas, astusin ma juba kergelt märjal sammul ühte kesklinnas asuvasse pisikesse itaalia restorani, mis oli nii itaaliapäraselt täis naeru, valje hõikeid ja jutuvada. Kõik meeled võrgutatud isuäratavatest aroomidest, astusin ma leti äärde ja lasin pilgu üle tumeda saali.
Kõik meeled võrgutatud isuäratavatest aroomidest, astusin ma leti äärde ja lasin pilgu üle tumeda saali.
Kui mu silmad olid harjunud hämarusega nägin ma teda. Ta istus graatsiliselt ühe mehe süles ja püüdis oma häbelikku pilku varjata võõraste eest, sest teadis, et on kogu restorani tähelepanu keskmes. Vaid viivuks peatusid ta sügavpruunid silmad minul, kuid sellest piisas. Mu veri läks plahvatades keema, ja sellest momendist alates teadsin ma, et armastan teda igavesti.
Unustades muu maailma sammusin kindlal sammul üle saali, pilk vaid temal. Astusin ta kõrvale ja imetlesin teda sõnatult. Tõstsin vaikselt käe, ja libistasin õrnalt oma sõrmedega üle ta pea. Ta vaatas mulle arglikult otsa ja justkui naeratas korraks, ning pööras pilgu. Vaatasin otsa mehele, kelle süles ta istus. Mees naeratas ja küsis, kas tahan teda oma sülle. Muidugi, vastasin kõhklemata. Võtsin ta ümbert hellalt kinni ja tõstsin ta oma käte vahele. Ta oli nii soe ja rahulik. Juba julgemalt vaatas ta sügavale mu silmadesse ja pikemalt kõhklemata hakkas mu nägu lakkuma.
Mis tõugu ta on, küsisin mehelt. Kääbuspischer, oli vastus.
Lõpuks ometi olin ma leidnud selle, keda terve oma elu otsinud olin.
KUI ma tööd saan, siis esimese palga eest toon ma omale koju selle pisikese nunnupunnulunnukese.
Juba mitmendat päeva järjest plaksutan ma käsi. Lõpuks ometi on Saksamaa Liitvabariik otsustanud liigitada ka idaeurooplased imetajate hulka. Või vähemalt need, kellel kõrgharidus käes on. Ülejäänud idaeurooplased kuuluvad ikka veel algklasside bioloogiaraamatu esimestele lehekülgedele ehk ainuraksete hulka. See tähendab, et neil on ka 1st jaanuarist edaspidi sellel kuldmaastikul töötamiseks tööluba vaja.
Mitte et mul siin mingi meeletu järjekord tööpakkujaid ukse taga oleks. Töö saamine siin riigis on VÄGA keeruline protsess, kus näiteks cv sisul on samapalju tähtsust, kui sisemisel ilul missivõistlustel. Oluline on see, KUIDAS see cv välja näeb. Mõni nädal tagasi käisin raamatupoes ja kogemata juhtusin nägema raamatunurka, kus olid kümned ja kümned raamatud sellest, kuidas oma cv-d ja motivatsioonikirja ja kõike muud sinna juurde kuuluvat vormistada. Ehk kuidas asja ilusaks teha. Noja siin riigis ei piisa ainult cv ja motivatsioonikirja saatmisest, vaid nende jaoks tuleb osta ERILINE kaust, ning fotograafi juures tehakse just selle kausta jaoks mõeldud formaadis pilte. Ja see kõik maksab.
Niet nüüd on mul olemas väga ILUS cv ja väga MEELDIV motivatsioonikiri, ja ainuke asi,mis mul siin riigis töösaamisel takistuseks on, on Saksa kodakondsus, mille ma saan ilmselt oma järgmises elus, niet lootust on mul sitaks.
Ja kui te olete kuulnud midagi Saksa bürokraatiast, siis korrutage see sajaga. Kui ma kunagi mais omale pangaarvet avamas käisin, siis pidin ma ligi kümnele paberile oma allkirja andma. Enamus sakslastest ei saa isegi oma maksuseadusest aru, ja selline kaheminutiline tulumaksuavalduse täitmine ja saatmine nagu Eestis ajaks iga sakslase hüsteeriliselt naerma ja juukseid salkupidi peast kakkuma. Neil on siin selleks maksunõustajad ehk Steuerberaterid, kelle elu seisneb ainult teiste inimeste maksude väljaarvutamises. (Huvitav kui kuivad inimesed nad on? Ilmselt tikutule näitamisest piisaks, et nad kerge ohke saatel tuhastuksid.)
Tegelt olen ma suht kindel, et neil on siin ka kuskil Ärapanijate Amet, kelle töö seisnebki sakslastele ärapanemises.Et milleks teha asju raskelt, kui neid saab nii raskelt teha, et siga ka ei söö. Nagu mu isa alati ütleb.
Kuna mul on kohutavalt palju aega siin igasuguste asjade tegemiseks, siis ma peamiselt ei tee mitte midagi. Paar korda nädalas küpsetan väga kaloririkkaid ja väga rasvaseid küpsetisi, et rõõmustada oma ilusat kõhtu, mis nägi sikspäkki viimati kümme aastat tagasi unes. Praegu on mul ahjus näiteks plaaditäis armsaid mustikamuffineid. Kui keegi tahab eriti rasvaste ja kaloririkaste sokolaadi-kreekapähkli brownie –de retsepti, siis pöördugu minu poole. Ühest piisab, et täita aastane kalorinorm.
Oma sõpradele olen ma ka juba öelnud, et kui neil on vaja kõrgharidusega koduabilist, või tegelikult kõrgharidusega ükskõikmida, siis I am your man, baby.
Kui ma eelmine kuu kaalusin 101 kilo, siis nüüd kaalun ma juba 103 kilo. Ei see ei tähenda, et mind peab golfiautoga ühest toast teise toimetama, ma olen täiesti rahul sellega. Osa sellest on muidugi see, et oma suures tegevusetuses käin ma iga päev trennis, osa muidugi selles, et ma olen saavutanud neljakümnendad oma elus, mis tähendab seda, et mu keha armastab iga ärasöödud sokolaaditükki palju rohkem ja ei taha sellest kohe üldse loobuda.
Eelmisel pühapäeval otsustasin, et on aeg personaaltreener omale murtseda, ja kui temaga esimest korda koos trenni tegin, tuli välja, et olen jõusaalis viimased kaheksa aastat enamvähem kõike valesti teinud. Aga nüüd siis teen õigesti.
Noja peale selle muutuse korraldasin ümber ka oma igapäevase toidukava. Nüüd söön peale oma igapäevase leiva ja tohutute koguste sokolaadi kõrvale ka 18 beezhi kapslit, 6 piklikku sinist tabletti ja ühe ümmarguse kollase tableti. Kõik on seaduslik.
Vähemalt on siin kliimaga vedanud. Kuigi täna ladistab terve päev vihma, on väljas ikkagi 22 kraadi sooja. Päikselise ilmaga on 30 ja siis ei viitsi eriti välja minna. Kui siis natuke linna peale Starbucksist ostetud frappuccinoga ilulema ainult.
Stuttgart ei ole ilus linn. Nagu ei ole seda klassikalise ilu mõttes ükski Saksa linn, kus ma siiani käinud olen. Viin on väga ilus linn, klassikaliselt ilus ja seega minu jaoks väga igav, sellepärast ma sellises kohas ei elagi, vaid siin, kus kuue-seitsmekümnendatel püstipandud robustne betoon-metallmaja on koos ultramodernsega ja taastatud vanaga ühte kvartalit jagama pandud.
Stuttgart on ka väga rikas linn. Lamborghinit ja Bentleyd ei näe ainult esinduspoe vahendusel, vaid täiesti vabalt lihtsurelike hulgas liiklemas.
Oma Sisemistes Aruteludes Mõtetutel Teemadel olen tulnud järeldusele (see mingile järeldusele tulemine on minu järelduste järgi üks läbivamaid fraase minu kirjapildis, või mis. Sellest võib vaid järeldad, et mingile järeldusele jõudmiseks on vaja pikemat mõtlemisaega, millest väib järeldada vaid seda, et ma olen igavuse kätte suremas. Huvitav.) et see inimene, kes ütleb, et raha ei tee õnnelikuks, on vaene ja kade inimene. Ja kui keegi ütleb, et raha eest ei saa osta armastust, siis valetab ta omale sajaga näkku. Vähemalt Stuttgardis saab Olgastrassel kell kaks öösel osta igast rassist, ja soost armastust.
Kuigi ma tahaksin aegajalt toolilt tõusta ja öelda selge kõva häälega, Tere, minu nimi on Peeter ja ma olen masendunud, siis ma ikka suudan veel omale vastupidist väita. On veel ju suvi ja maailm on suur ja lai.
Ja Eesti ma tagasi ei tule, kui siis ainult puhkama. Ma loen iga päev uudiseid, mis seal toimub ja mõnikord ajab mind nii kohutavalt vihale see elu, mis seal pisikeses lombis toimub. Näiteks kuidas on see võimalik, et seal püsib tipus veel üks paks kole vanamees, kes lakub nii hardalt selle riigi perset, mis pritsib vasakule ja paremalt uskumatut demagoogiat, mis on ülekülvatud näiteks selliste eufemismidega nagu “rahuvalveväed”, või veel parem “rahu tagamise operatsioon”, millega ta just praegu tegeleb. (Ma võiks praegu Katrin Aavale musi anda kõikide nende ilusate sõnade eest, mis ma ta loengus selgeks sain). Ja miks on eesti inimene nii sapine ja peab iga asja kallal vinguma ja iga asja kallal norima. Ei tea.
Tegelikult on minu põhjused mittetagasitulemiseks kaugelt poliitikast. Või no tegelikult kui nad seal paar seadust ära muudaksid, siis ma võõõõõibolla mõtleksin isegi selle peale. Noja selle seadusmuutmise käigus ka 90% eestlastest uue aju kingiksid. Noja uued geenid ka, kui juba kord muutmiseks läks. Või siis vähemalt perearsti kõrvale pereplastikakirurgi.
Tegelt ma armastan oma kodumaad, päriselt ka. Sellest saab alles siis aru, kui oled aastaid mujal elanud. Ainult inimesed on seal nõmedad. Peale teie. Ja mõnede teiste veel.
Tat-ta-raa. Kohe on nädalavahetus ja siis võib muretult mitte midagi teha. (Oeh kuidas ma tahaks, et mul oleks midagi teha).
Eelmine nädal, ühel sombusel õhtul, kui taevast peent vihma päiksest kuumaksköetud asfaldile sadama hakkas, astusin ma juba kergelt märjal sammul ühte kesklinnas asuvasse pisikesse itaalia restorani, mis oli nii itaaliapäraselt täis naeru, valje hõikeid ja jutuvada. Kõik meeled võrgutatud isuäratavatest aroomidest, astusin ma leti äärde ja lasin pilgu üle tumeda saali.
Kõik meeled võrgutatud isuäratavatest aroomidest, astusin ma leti äärde ja lasin pilgu üle tumeda saali.
Kui mu silmad olid harjunud hämarusega nägin ma teda. Ta istus graatsiliselt ühe mehe süles ja püüdis oma häbelikku pilku varjata võõraste eest, sest teadis, et on kogu restorani tähelepanu keskmes. Vaid viivuks peatusid ta sügavpruunid silmad minul, kuid sellest piisas. Mu veri läks plahvatades keema, ja sellest momendist alates teadsin ma, et armastan teda igavesti.
Unustades muu maailma sammusin kindlal sammul üle saali, pilk vaid temal. Astusin ta kõrvale ja imetlesin teda sõnatult. Tõstsin vaikselt käe, ja libistasin õrnalt oma sõrmedega üle ta pea. Ta vaatas mulle arglikult otsa ja justkui naeratas korraks, ning pööras pilgu. Vaatasin otsa mehele, kelle süles ta istus. Mees naeratas ja küsis, kas tahan teda oma sülle. Muidugi, vastasin kõhklemata. Võtsin ta ümbert hellalt kinni ja tõstsin ta oma käte vahele. Ta oli nii soe ja rahulik. Juba julgemalt vaatas ta sügavale mu silmadesse ja pikemalt kõhklemata hakkas mu nägu lakkuma.
Mis tõugu ta on, küsisin mehelt. Kääbuspischer, oli vastus.
Lõpuks ometi olin ma leidnud selle, keda terve oma elu otsinud olin.
KUI ma tööd saan, siis esimese palga eest toon ma omale koju selle pisikese nunnupunnulunnukese.
Juba mitmendat päeva järjest plaksutan ma käsi. Lõpuks ometi on Saksamaa Liitvabariik otsustanud liigitada ka idaeurooplased imetajate hulka. Või vähemalt need, kellel kõrgharidus käes on. Ülejäänud idaeurooplased kuuluvad ikka veel algklasside bioloogiaraamatu esimestele lehekülgedele ehk ainuraksete hulka. See tähendab, et neil on ka 1st jaanuarist edaspidi sellel kuldmaastikul töötamiseks tööluba vaja.
Mitte et mul siin mingi meeletu järjekord tööpakkujaid ukse taga oleks. Töö saamine siin riigis on VÄGA keeruline protsess, kus näiteks cv sisul on samapalju tähtsust, kui sisemisel ilul missivõistlustel. Oluline on see, KUIDAS see cv välja näeb. Mõni nädal tagasi käisin raamatupoes ja kogemata juhtusin nägema raamatunurka, kus olid kümned ja kümned raamatud sellest, kuidas oma cv-d ja motivatsioonikirja ja kõike muud sinna juurde kuuluvat vormistada. Ehk kuidas asja ilusaks teha. Noja siin riigis ei piisa ainult cv ja motivatsioonikirja saatmisest, vaid nende jaoks tuleb osta ERILINE kaust, ning fotograafi juures tehakse just selle kausta jaoks mõeldud formaadis pilte. Ja see kõik maksab.
Niet nüüd on mul olemas väga ILUS cv ja väga MEELDIV motivatsioonikiri, ja ainuke asi,mis mul siin riigis töösaamisel takistuseks on, on Saksa kodakondsus, mille ma saan ilmselt oma järgmises elus, niet lootust on mul sitaks.
Ja kui te olete kuulnud midagi Saksa bürokraatiast, siis korrutage see sajaga. Kui ma kunagi mais omale pangaarvet avamas käisin, siis pidin ma ligi kümnele paberile oma allkirja andma. Enamus sakslastest ei saa isegi oma maksuseadusest aru, ja selline kaheminutiline tulumaksuavalduse täitmine ja saatmine nagu Eestis ajaks iga sakslase hüsteeriliselt naerma ja juukseid salkupidi peast kakkuma. Neil on siin selleks maksunõustajad ehk Steuerberaterid, kelle elu seisneb ainult teiste inimeste maksude väljaarvutamises. (Huvitav kui kuivad inimesed nad on? Ilmselt tikutule näitamisest piisaks, et nad kerge ohke saatel tuhastuksid.)
Tegelt olen ma suht kindel, et neil on siin ka kuskil Ärapanijate Amet, kelle töö seisnebki sakslastele ärapanemises.Et milleks teha asju raskelt, kui neid saab nii raskelt teha, et siga ka ei söö. Nagu mu isa alati ütleb.
Kuna mul on kohutavalt palju aega siin igasuguste asjade tegemiseks, siis ma peamiselt ei tee mitte midagi. Paar korda nädalas küpsetan väga kaloririkkaid ja väga rasvaseid küpsetisi, et rõõmustada oma ilusat kõhtu, mis nägi sikspäkki viimati kümme aastat tagasi unes. Praegu on mul ahjus näiteks plaaditäis armsaid mustikamuffineid. Kui keegi tahab eriti rasvaste ja kaloririkaste sokolaadi-kreekapähkli brownie –de retsepti, siis pöördugu minu poole. Ühest piisab, et täita aastane kalorinorm.
Oma sõpradele olen ma ka juba öelnud, et kui neil on vaja kõrgharidusega koduabilist, või tegelikult kõrgharidusega ükskõikmida, siis I am your man, baby.
Kui ma eelmine kuu kaalusin 101 kilo, siis nüüd kaalun ma juba 103 kilo. Ei see ei tähenda, et mind peab golfiautoga ühest toast teise toimetama, ma olen täiesti rahul sellega. Osa sellest on muidugi see, et oma suures tegevusetuses käin ma iga päev trennis, osa muidugi selles, et ma olen saavutanud neljakümnendad oma elus, mis tähendab seda, et mu keha armastab iga ärasöödud sokolaaditükki palju rohkem ja ei taha sellest kohe üldse loobuda.
Eelmisel pühapäeval otsustasin, et on aeg personaaltreener omale murtseda, ja kui temaga esimest korda koos trenni tegin, tuli välja, et olen jõusaalis viimased kaheksa aastat enamvähem kõike valesti teinud. Aga nüüd siis teen õigesti.
Noja peale selle muutuse korraldasin ümber ka oma igapäevase toidukava. Nüüd söön peale oma igapäevase leiva ja tohutute koguste sokolaadi kõrvale ka 18 beezhi kapslit, 6 piklikku sinist tabletti ja ühe ümmarguse kollase tableti. Kõik on seaduslik.
Vähemalt on siin kliimaga vedanud. Kuigi täna ladistab terve päev vihma, on väljas ikkagi 22 kraadi sooja. Päikselise ilmaga on 30 ja siis ei viitsi eriti välja minna. Kui siis natuke linna peale Starbucksist ostetud frappuccinoga ilulema ainult.
Stuttgart ei ole ilus linn. Nagu ei ole seda klassikalise ilu mõttes ükski Saksa linn, kus ma siiani käinud olen. Viin on väga ilus linn, klassikaliselt ilus ja seega minu jaoks väga igav, sellepärast ma sellises kohas ei elagi, vaid siin, kus kuue-seitsmekümnendatel püstipandud robustne betoon-metallmaja on koos ultramodernsega ja taastatud vanaga ühte kvartalit jagama pandud.
Stuttgart on ka väga rikas linn. Lamborghinit ja Bentleyd ei näe ainult esinduspoe vahendusel, vaid täiesti vabalt lihtsurelike hulgas liiklemas.
Oma Sisemistes Aruteludes Mõtetutel Teemadel olen tulnud järeldusele (see mingile järeldusele tulemine on minu järelduste järgi üks läbivamaid fraase minu kirjapildis, või mis. Sellest võib vaid järeldad, et mingile järeldusele jõudmiseks on vaja pikemat mõtlemisaega, millest väib järeldada vaid seda, et ma olen igavuse kätte suremas. Huvitav.) et see inimene, kes ütleb, et raha ei tee õnnelikuks, on vaene ja kade inimene. Ja kui keegi ütleb, et raha eest ei saa osta armastust, siis valetab ta omale sajaga näkku. Vähemalt Stuttgardis saab Olgastrassel kell kaks öösel osta igast rassist, ja soost armastust.
Kuigi ma tahaksin aegajalt toolilt tõusta ja öelda selge kõva häälega, Tere, minu nimi on Peeter ja ma olen masendunud, siis ma ikka suudan veel omale vastupidist väita. On veel ju suvi ja maailm on suur ja lai.
Ja Eesti ma tagasi ei tule, kui siis ainult puhkama. Ma loen iga päev uudiseid, mis seal toimub ja mõnikord ajab mind nii kohutavalt vihale see elu, mis seal pisikeses lombis toimub. Näiteks kuidas on see võimalik, et seal püsib tipus veel üks paks kole vanamees, kes lakub nii hardalt selle riigi perset, mis pritsib vasakule ja paremalt uskumatut demagoogiat, mis on ülekülvatud näiteks selliste eufemismidega nagu “rahuvalveväed”, või veel parem “rahu tagamise operatsioon”, millega ta just praegu tegeleb. (Ma võiks praegu Katrin Aavale musi anda kõikide nende ilusate sõnade eest, mis ma ta loengus selgeks sain). Ja miks on eesti inimene nii sapine ja peab iga asja kallal vinguma ja iga asja kallal norima. Ei tea.
Tegelikult on minu põhjused mittetagasitulemiseks kaugelt poliitikast. Või no tegelikult kui nad seal paar seadust ära muudaksid, siis ma võõõõõibolla mõtleksin isegi selle peale. Noja selle seadusmuutmise käigus ka 90% eestlastest uue aju kingiksid. Noja uued geenid ka, kui juba kord muutmiseks läks. Või siis vähemalt perearsti kõrvale pereplastikakirurgi.
Tegelt ma armastan oma kodumaad, päriselt ka. Sellest saab alles siis aru, kui oled aastaid mujal elanud. Ainult inimesed on seal nõmedad. Peale teie. Ja mõnede teiste veel.
Tat-ta-raa. Kohe on nädalavahetus ja siis võib muretult mitte midagi teha. (Oeh kuidas ma tahaks, et mul oleks midagi teha).
No comments:
Post a Comment