11. JUULI 2007

On jäänud veel viis imearmsat päeva siin koduses Kufsteinis, kus hüsteeriline naabrivanamutt alustab oma päeva, ja mitte ainult oma päeva, vaid ka ilmselt terve naabruskonna päeva, kileda häälega oma kassi koju kutsudes. Iseenesest ma täiesti mõistan seda kassi, et miks ta koguaeg jalga laseb. Ma oleks tema asemel juba ammu auto alla jooksnud.

Täna öösel saabus Austriasse kauaoodatud talv. Orgudes mõnitab inimesi kümnekraadine temperatuur samalajal kui mägedes tekitab õudust värskelt mahasadanud lumi. Absoluutselt peaaegu täiesti kindla ebastabiilse järjekindlusega sajab siin juba kolmandat nädalat järjest vihma. Padukad on siin nii vinged, et kiirteel PAM-i e. pemmi-audi-mersu ja kõrgema pilotaazhi autode sõidurajal muidu nii vinged kahesajamehed vuristavad nohikute rajal koos rekkadega või siis passivad niisama malbelt tee ääres.

Hip-hip-hurraa. Globaalne soojenemine laseb teerullina üle kõikide loodusseaduste need pikalt perse saates. Ma arvan, et praegu peaks maad kuskilt Virumaal või Lõuna-Eestist kokku ostma hakkama, sest varsti võib ruumiga pääääris kitsaks minna. Muidugi võib ka mõne Tallinna City torni kõrgemalt korruselt omale eluaseme soetada. Merevaade missugune. Ainult et ruutmeetri hind võib külma dushina tunduda. Samuti kodust lahkumine isiklikku kaatrit omamata. Eriti talvel.

Eile eksisin mingil meeltesegadustest tingitud põhjustel ühele peole, mis oli täiesti ehe näide sellest, et ühelegi peole pole mõtet kutsuda kahtekümment inimest kümnest erinevast seltskonnast, sest siis seal peol on ka kümme kahest inimesest koosnevat, erinevat seltskonda. Kohapeal selgus, et kõik olid minust vähemalt kümme aastat nooremad. Kolm tundi peale kogunemist, kui lapsed hakkasid kaarte mängima, avasin ma sügava ohkega oma seitsmenda õlupudeli ning lõpetasin juurdlemise teemal, kas ma olen vana käsn või mitte. Eestis oleks selle aja peale iga teine teismeline mulle silmad ette teinud ennast mitte ainult laua alla, vaid sealt edasi läbi kiirabi politseisse juues.

Nädalavahetusel olin jälle Stuttgartis. Seda juba kolmandat korda.Esimesel korral käisin ma loomaaias. Seal olid nii nunnud loomad. Kahel tiigril olid nii nunnud kutsikad, kellega oleks nii tahtnud mängima minna. Ja siis seal oli ka aastane ninasarvikupoeg. Kellega mängides oleks ilmselt surma saanud.

Ja siis seal oli suur akvaariumiruum, kus oli peale kalade ja ämblike jms välja pandud ka uhke valik käekotte, erinevate roomajate vormis.Eelmisel reedel käisin ka sõpradega väljas ning lasin ennast teenindaval personalil täiesti armuandmata täis joota. Järgmisel päeval sõitsime kõik rõõmsalt uimaste kanadena Ritter Sporti sokolaaditehasesse, kus ma ei teanud kohe, kust alustada ning mida võtta ja mida jätta, kuna kõik oli nii odav. Lahkusin sealt nelja kilo sokolaadiga, millest nüüd on alles veel natuke alla kahe kilo. Niet perse see dieet, mida ma siin pidanud olen.

Mõned nädalad tagasi käisin sõpradega Münchenis (oi kuidas ma seda linna ikka armastan!) ühel tänavapeol, kus olid rõõmsalt koos nii lapsed, lapsevanemad, naised, mehed, meesnaised, naismehed ja muud temaatilised. Üks kaaspidutsejatest kutsus mind hellitavalt kõndivaks pornotäheks, kuigi mul olid täitsa riided seljas. Napid, aga riided. Vastupidiselt mu uhkele pulmapeole Toskaanas, kus mu riietuse moodustasid valge köögipõll, valged trussikud, ning kuldne shleif ümber pea. Ei, te ei näe neid pilte mitte kunagi. Samuti mitte seda videolõiku, kus ma oma kostüümis 29 korda ümber söögilaua jooksen, või kus me ennast pruudiga ise paari paneme. Ei, mitte selles mõttes.

Enivei, samal õhtul Münchenis käisime veel kuulamas Tori Amos-it tema kontserdil, ning peale seda tõestasin ma ühes baaris kõigile, kuiväga mulle saksa õlu meeldib. Baaris olles jälgisime ka kahte armunut, kes olid suudpidi teineteise külge kinni jäänud ning tegelesid juba pikemat aega teineteisel näo peast äralutsutamisega.

Kaks päeva hiljem sõitsime Kelluga Viini, kuna olime juba kunagi sügisel mõtelnud, et peab ka uue kodumaa pealinna ära nägema. Kuigi seda siin kodumaaks kutsuda oleks samahea kui nimetada piraajaparves ujumist närvekõditavalt põnevaks elamuseks. Närvekõditav viimane ka iseenesest on, vähemalt niikauaks, kuniks närvisüsteemi jätkub. Mis süsteemselt perse pistetakse. Seda mitte otseses tähenduses muidugi.

Austerlased on peale lumetut talve ja lumist suve nagu võilillepõllust ilmajäetud mesilaspesa. Igast välismaalasest imetakse välja kõik, mis imeda annab. Talscheisse, ehk see, kuidas sakslased austerlasi vennalikult kutsuvad, iseloomustab neid kõige paremini. See tähendab oru sitta. Ehk sitta, mis on mägedest alla orgudesse kukkunud. Ehk siis austerlasi oma maalilistes külakestes. Jah, võib öelda, et ma olen neis inimestes pettunud. Eriti oma endistes üürileandjates, kes meilt logiseva pannikäepideme eest mingi 45 eurot sisse kasseerisid. Kuid ma olen otsustanud neile armsa meili saata, kus soovin neile meeldivat globaalset soojenemist, mis hoiaks ikka talved soojad ja suved külmad, et nende äri ikka täiega perse läheks.

Tundub, et terves Euroopas läheb suuremaks pakkide saatmiseks. Ja seda mitte väikeste pakkide saatmiseks. Igas linnas, kus ma olnud olen, on mingisugune vaatamisväärsus sisse pakitud. Ilusti valge pakkekilega ümbertõmmatud ja paelaga kinniseotud. Ainult marki pole veel peale pandud. Nii oli ka Viinis, kus postionu ootab katedraal. Roomast saadetakse minema esimesele kuningale pühendatud mälestusmärk, mille meie ristisime kirjutusmasinaks. Barcelona laseb postkastipraost sisse ühe oma suurematest kirikutest, München trumpab selle üle oma raekojaga. Muidugi ei suuda ükski linn saavutada Berliini ja Saraajevo taset, kes mõlemad saadavad minema pooled oma majadest.Ilmselt rajatakse kuskile mingit suuremat vaatamisväärsuste linna. Et koondatakse kõik ühte kohta kokku, et poleks vaja nii palju reisida. Niet ärge imestage, kui ükspäev pole Pariisis enam Eiffeli torni ja Egiptuses saate silmadega püramiidide asemel liiva ahmida.

Njah, nelja päeva pärast läheb ka meil suuremaks pakkimiseks. Läbi Prantsusmaa, Hispaania, ehk ka Portugali, jälle Prantsusmaa, Sveitsi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti saabume me lõpuks tagasi Omakodumaale.Kurb on, ausaltöeldes. Möödas on need ajad, kus Kellu teeb süüa ja mina karjun teises toas, et mul pole midagi selga panna. Või, kus Kellu tuleb dramaatiliselt ukse peale ja ütleb süngelt “On Aeg” (et õppida) ja ma üldse tegelt ei vinna. Või kus me sõidame pimedas juba järve äärde ja ma pean kümme minutit vees lõdisema, sest Kellu ei julge kalju otsast alla järve hüpata, kuigi ma nii püüan teda sealt alla meelitada. Või kus me sõidame itsitades täis peaga lähimasse pensukasse, sest vein on kodus otsa saanud. Või kus me istume söögilaua taga, ise arutades mingil absoluutselt mõttelagedal teemal juba pikemat aega, kuni Kellu ütleb ohkega “Peeter, me vajume jälle” (oma harituse tasemel). Või kus ma olen jälle nädalavahetusel pralletamas olnud ja koju tulles teatan Kellule, et mul on nunnutamise tuju.

Kurb on jah. Kuid Eestis on nii palju asju teha ja nii palju toredaid inimesi, keda pole juba ammu näinud ja keda nii tahan jälle näha. Nagu teid kõiki, keda ma olen siin oma kuumavereliste meilide juba viimased kümme kuud tümitanud.