Ma olen alati siin imestanud, et kuidas on see võimalik, et kesk- või lõunaeurooplased ei tea suurt sittagi põhjamaadest. Kui minu käest küsitakse, et kust ma pärit olen, siis järgneb mõnikord minu vastusele pikk kramplik naeratus ja meeleheitel pilk, mille taga käib kogu atlase kiire läbitöötlemine. “Aaaaaaa, pealinn Riia onju?”, on maadeavastaja oma puussepaneku üle silmnähtavalt uhke. E i. Kui seda sõna rahulikult ja aeglaselt öelda, siis tunneb ka see geograaf, kuidas ta jälle koolipingis istub ja oma pöialt lutsib. Või siis, et kuidas keegi julgeb küsida, et kas me räägime Eestis vene keelt. Viimane kord, kui seda küsis üks Madriidist pärit hispaanlane, siis, peale oma oi-see-oli-nüüd-küll-üks-väga-rumal-küsimus,-istu,-2 –pilku, selgitasin ma talle, et see on umbes sama hea, kui tema käest küsida, et kas nad räägivad Madriidis katalaani keelt.
Samas olen ma oma kogemusest õppinud, et oma rahvuse (eestlane) selgitamisel peab siin hääldusega suht korrektne olema. On väga oluline rõhutada N-tähte sõnas: “Ich bin est n i sch” (ma olen eestlane), ning mitte öelda: “Ich bin Ess t i sch”, ehk et “Ma olen söögilaud”. Ma olen mõnel korral ennast ka mööblina esitlenud.
Aeg lendab. Paar nädalat tagasi käisin ma jälle Ritter Spordis, kuna kodus polnud enam sokolaadi, mida külalistele pakkuda (minu meelest üks parimaid ettekäändeid, miks sokolaadi ostma peab, suurtes kogustes). Poes vallutas mind jälle ürginstinkt, ja silmad peas kilades ei suutnud ma üldse otsustada, millise leti poole ma nüüd tormama peaks hakkama. Lahkusin sealt umbes viie kiloga, mis kahaneb umbes kahe tahvli päevakiirusel. Nüüd peaks hakkama külalisi külla kutsuma, enne kui jälle külalistele sokolaadi ostma peab minema. Anyone? Meil on siin nii tore loomaaed, ja igasugused kevad-, suve-, veini-, õlu-, sügis-, jõulu-, meeste-, naiste-, laste-, koerte-, kasside- ja akvaariumikaladepeod kogu aeg, ja loomulikult kahe nädala pärast 230km kaugusel ka Oktoberfest, kuhu ma kindlasti lähen. Anyone, please? Pretty please?
Pidudest rääkides. Ma nii igatsen neid eesti pidusid, kus rahvas tuleb kokku mingisugusel sümboolsel ettekäändel, näiteks “lahkumispidu”, või “sünnipäev”, eesmärgiga ennast ikkagi rihmaks juua. No olgu, vähemalt minul on alati selline eesmärk. (Ja kuna ma olen alati kõiges väga eesmärgile suunatud (no näiteks minu cum laude, onju), siis ma ka oma eesmärgi saavutan). Siin jällegi, kui kutsutakse inimesed kokku tuues ettekäändeks “sünnipäeva”, ja eesmärgiks on oi-ma-joon-ennast-täna-täis, ja kui peale kolme veiniklaasi korrutatakse minutiste pausidega, et oi-ma-olen-nii-purjus-et-ma-pean-koju-minema, siis on mul lihtsalt halb maitse suus, kuna minu jaoks on eesmärk puha täitmata.
Eelmine nädal käisin ma täiesti salaja Eestis. Olin kodus, Peetrimäel. Te ei kujuta ette, kui palju ma seda kohta armastan, ja kuidas ma seda kohta igatsen. Esimese asjana lasin kohe paljajalu üle oma maa, ronisin kõige suurema kivi otsa ja tõmbasin kopsud täis Omakodumaa lõhna. Lipuvarras, mille ma kevadel metsast tõin ja suve alguses emaga püsti ajasin, oli natuke rohkem viltu vajunud, kuid kergelt karges tuules lehvis sini-must-valge seal ikka ilusti. Jooksin risti üle maa astelpajude juurde, sajatasin valust, kui puujuurika otsa astusin, kuid unustasin selle, kui avastasin põõsalt esimesed päikeseloojanguvärvi marjad, mis tõid oma maitsega isegi pisarad silma. Võtsime koos isaga paar pesatäit kartuleid, noppisin kapsastelt ussid ja surusin nad kiviga roheliseks plödiks, ja tõttasin tuppa, mille ema oli jälle purgi-poti-panni-ämbri –laoks muutnud. Ühes potis kees kartul, ühel pannil praadis siga, ja varsti oli kolmel taldrikul värske kartul tilli-sibula-hapukoore kastme ja lihaga. Mu ema pole kunagi suurem asi kokk olnud, kuid see söök oma lihtsuses üks parimaid, mida ma mäletan.
Ükspäev tuli meile üks onu traktoriga, millel oli jumalast kopp ees, ja kaevas meile kraavi, et kevadel enam nii jubedalt ei uputaks. Aiamaa kõrvale kaevas ta neljakandilise augu, kuhu me hakkame ehitama kõrvalmaja, kuhu ema tahab kindlasti saada veel ühte tuba, oma kolinate jaoks, sest jumal-küll-kunagi-ei-või-teada-millal-seda-vaja-läheb. Isaga lükkasime püsti väravapostid, millede tarvis ma kevadel ühe suure puu alla lasin. Ma ütlesin talle ka enne, et muret pole, temast saab kaks uhket posti, mitte niisama kaminapuu. Ja ühe suure kuvalda, raudkangi ja toore jõuga lõin maasse esimesed üheksa aiaposti, millede vahele tulid aialatid, mis tulevikus peavad eemal hoidma metssokku, kes on ema õunapuuaias juba kolm puud oma sarvedega ära äsanud.
Ja viis päeva hiljem panin ma oma sumadani auto tagumisele istmele, ja paitasin isa pead. Kui ta nutma hakkas, siis ütlesin, et ma ju tulen jälle varsti ja et me ju helistame. Sõitsime emaga linna, ja tee peal ütles ta, et ma ikka hea poiss oleks. Nagu ta on seda juba aastaid ütelnud, mis sest et ma enam nii poiss pole. Ja ta küsis, et kas mul on ikka kõik korras. Ja ma valetasin, et mul on kõik korras. Ja ta vaatas mind ja sai aru, et mul pole kõik korras, kuid ei öelnud midagi. Bussijaamas naeratas ta kurvalt ja paitas mu pead, nagu ta on seda juba aastaid teinud, mis sest et ma olen vahepeal palju pikemaks temast kasvanud. Ole siis tubli, ütles ta, kui ma bussi astusin, ja lehvitas. Läbi bussiakna nägin veel, kuidas ta tee ääres seisis, ja mulle lehvitas, mis sest, et ta mind enam ei näinud. Seal ta seisis, minu pilku otsides, nukralt naeratades ja lehvitades, nagu juba aastaid, kui ma kuskile ära läinud on. Te ei kujuta ette, kui väga palju ma oma vanemaid armastan ja neid igatsen.
Lootus on lollide lohutus. Ma arvan, et selle tugeva assonantsiga nonsensi on kirja pannud üks väga külm ja pessimistlik inimene. Või vastasel juhul olen ma kohutavalt loll inimene. Mida ma kindlasti pole. Olgu, ma olen naiivne, kuid mitte rumal.
Mul on väga palju aega igasugusteks asjadeks. Nagu näiteks oma elu üle mõtlemiseks. Minu elu koosneb praegu kangekaelsest lootmisest olukorras, kus nii mõnigi vist enam mingit lootust ei näeks. Ja see mu lootuses elamine on täis vastuolusid. Ma loodan, et ma ei pea kunagi tulema tagasi Eestisse, ma loodan, et ma elan oma maailma kõige armsama inimesega koos niikaua, kuni on aeg magama minna. Ma loodan, et ma tulen juba varsti tagasi Eestisse, ma loodan, et juba varsti näen ma jälle oma vanemaid ja oma venda. Ma loodan, et mu elu muutub nii, et ma võin tunda ennast täisväärtusliku inimesena. Ma loodan, et ma saan varsti telefonikõne ja häid uudiseid. Ma loodan, et mu isa tervis püsib sama tugevana nagu siiani. Ma loodan, et ma ei saa kunagi telefonikõnet, millega ma saaks midagi vastupidist teada. Ma loodan, et varsti saan ma teile juba rõõmsamatel teemadel kirjutada. Ma loodan, et ma ei peaks teile kogu aeg ainult kirjutama. Ma loodan, et ma saaksin teid kallistada ja teile ise kõike rääkida. Ma loodan, et ma ei peaks enam oma elu üle nii palju mõtlema. Ma loodan, et ma ei peaks varsti enam nii palju lootma. Ainult natukene, et mitte tunda ennast külma ja pessimistlikuna.
Samas olen ma oma kogemusest õppinud, et oma rahvuse (eestlane) selgitamisel peab siin hääldusega suht korrektne olema. On väga oluline rõhutada N-tähte sõnas: “Ich bin est n i sch” (ma olen eestlane), ning mitte öelda: “Ich bin Ess t i sch”, ehk et “Ma olen söögilaud”. Ma olen mõnel korral ennast ka mööblina esitlenud.
Aeg lendab. Paar nädalat tagasi käisin ma jälle Ritter Spordis, kuna kodus polnud enam sokolaadi, mida külalistele pakkuda (minu meelest üks parimaid ettekäändeid, miks sokolaadi ostma peab, suurtes kogustes). Poes vallutas mind jälle ürginstinkt, ja silmad peas kilades ei suutnud ma üldse otsustada, millise leti poole ma nüüd tormama peaks hakkama. Lahkusin sealt umbes viie kiloga, mis kahaneb umbes kahe tahvli päevakiirusel. Nüüd peaks hakkama külalisi külla kutsuma, enne kui jälle külalistele sokolaadi ostma peab minema. Anyone? Meil on siin nii tore loomaaed, ja igasugused kevad-, suve-, veini-, õlu-, sügis-, jõulu-, meeste-, naiste-, laste-, koerte-, kasside- ja akvaariumikaladepeod kogu aeg, ja loomulikult kahe nädala pärast 230km kaugusel ka Oktoberfest, kuhu ma kindlasti lähen. Anyone, please? Pretty please?
Pidudest rääkides. Ma nii igatsen neid eesti pidusid, kus rahvas tuleb kokku mingisugusel sümboolsel ettekäändel, näiteks “lahkumispidu”, või “sünnipäev”, eesmärgiga ennast ikkagi rihmaks juua. No olgu, vähemalt minul on alati selline eesmärk. (Ja kuna ma olen alati kõiges väga eesmärgile suunatud (no näiteks minu cum laude, onju), siis ma ka oma eesmärgi saavutan). Siin jällegi, kui kutsutakse inimesed kokku tuues ettekäändeks “sünnipäeva”, ja eesmärgiks on oi-ma-joon-ennast-täna-täis, ja kui peale kolme veiniklaasi korrutatakse minutiste pausidega, et oi-ma-olen-nii-purjus-et-ma-pean-koju-minema, siis on mul lihtsalt halb maitse suus, kuna minu jaoks on eesmärk puha täitmata.
Eelmine nädal käisin ma täiesti salaja Eestis. Olin kodus, Peetrimäel. Te ei kujuta ette, kui palju ma seda kohta armastan, ja kuidas ma seda kohta igatsen. Esimese asjana lasin kohe paljajalu üle oma maa, ronisin kõige suurema kivi otsa ja tõmbasin kopsud täis Omakodumaa lõhna. Lipuvarras, mille ma kevadel metsast tõin ja suve alguses emaga püsti ajasin, oli natuke rohkem viltu vajunud, kuid kergelt karges tuules lehvis sini-must-valge seal ikka ilusti. Jooksin risti üle maa astelpajude juurde, sajatasin valust, kui puujuurika otsa astusin, kuid unustasin selle, kui avastasin põõsalt esimesed päikeseloojanguvärvi marjad, mis tõid oma maitsega isegi pisarad silma. Võtsime koos isaga paar pesatäit kartuleid, noppisin kapsastelt ussid ja surusin nad kiviga roheliseks plödiks, ja tõttasin tuppa, mille ema oli jälle purgi-poti-panni-ämbri –laoks muutnud. Ühes potis kees kartul, ühel pannil praadis siga, ja varsti oli kolmel taldrikul värske kartul tilli-sibula-hapukoore kastme ja lihaga. Mu ema pole kunagi suurem asi kokk olnud, kuid see söök oma lihtsuses üks parimaid, mida ma mäletan.
Ükspäev tuli meile üks onu traktoriga, millel oli jumalast kopp ees, ja kaevas meile kraavi, et kevadel enam nii jubedalt ei uputaks. Aiamaa kõrvale kaevas ta neljakandilise augu, kuhu me hakkame ehitama kõrvalmaja, kuhu ema tahab kindlasti saada veel ühte tuba, oma kolinate jaoks, sest jumal-küll-kunagi-ei-või-teada-millal-seda-vaja-läheb. Isaga lükkasime püsti väravapostid, millede tarvis ma kevadel ühe suure puu alla lasin. Ma ütlesin talle ka enne, et muret pole, temast saab kaks uhket posti, mitte niisama kaminapuu. Ja ühe suure kuvalda, raudkangi ja toore jõuga lõin maasse esimesed üheksa aiaposti, millede vahele tulid aialatid, mis tulevikus peavad eemal hoidma metssokku, kes on ema õunapuuaias juba kolm puud oma sarvedega ära äsanud.
Ja viis päeva hiljem panin ma oma sumadani auto tagumisele istmele, ja paitasin isa pead. Kui ta nutma hakkas, siis ütlesin, et ma ju tulen jälle varsti ja et me ju helistame. Sõitsime emaga linna, ja tee peal ütles ta, et ma ikka hea poiss oleks. Nagu ta on seda juba aastaid ütelnud, mis sest et ma enam nii poiss pole. Ja ta küsis, et kas mul on ikka kõik korras. Ja ma valetasin, et mul on kõik korras. Ja ta vaatas mind ja sai aru, et mul pole kõik korras, kuid ei öelnud midagi. Bussijaamas naeratas ta kurvalt ja paitas mu pead, nagu ta on seda juba aastaid teinud, mis sest et ma olen vahepeal palju pikemaks temast kasvanud. Ole siis tubli, ütles ta, kui ma bussi astusin, ja lehvitas. Läbi bussiakna nägin veel, kuidas ta tee ääres seisis, ja mulle lehvitas, mis sest, et ta mind enam ei näinud. Seal ta seisis, minu pilku otsides, nukralt naeratades ja lehvitades, nagu juba aastaid, kui ma kuskile ära läinud on. Te ei kujuta ette, kui väga palju ma oma vanemaid armastan ja neid igatsen.
Lootus on lollide lohutus. Ma arvan, et selle tugeva assonantsiga nonsensi on kirja pannud üks väga külm ja pessimistlik inimene. Või vastasel juhul olen ma kohutavalt loll inimene. Mida ma kindlasti pole. Olgu, ma olen naiivne, kuid mitte rumal.
Mul on väga palju aega igasugusteks asjadeks. Nagu näiteks oma elu üle mõtlemiseks. Minu elu koosneb praegu kangekaelsest lootmisest olukorras, kus nii mõnigi vist enam mingit lootust ei näeks. Ja see mu lootuses elamine on täis vastuolusid. Ma loodan, et ma ei pea kunagi tulema tagasi Eestisse, ma loodan, et ma elan oma maailma kõige armsama inimesega koos niikaua, kuni on aeg magama minna. Ma loodan, et ma tulen juba varsti tagasi Eestisse, ma loodan, et juba varsti näen ma jälle oma vanemaid ja oma venda. Ma loodan, et mu elu muutub nii, et ma võin tunda ennast täisväärtusliku inimesena. Ma loodan, et ma saan varsti telefonikõne ja häid uudiseid. Ma loodan, et mu isa tervis püsib sama tugevana nagu siiani. Ma loodan, et ma ei saa kunagi telefonikõnet, millega ma saaks midagi vastupidist teada. Ma loodan, et varsti saan ma teile juba rõõmsamatel teemadel kirjutada. Ma loodan, et ma ei peaks teile kogu aeg ainult kirjutama. Ma loodan, et ma saaksin teid kallistada ja teile ise kõike rääkida. Ma loodan, et ma ei peaks enam oma elu üle nii palju mõtlema. Ma loodan, et ma ei peaks varsti enam nii palju lootma. Ainult natukene, et mitte tunda ennast külma ja pessimistlikuna.
No comments:
Post a Comment