pole ammu kirjutanud, mis?
Peale seda, kui ma ennast jõulude ajal seaks sõin ja jõululaupäeval ennast meheks jõin, astusin ma veel kergelt väsinud sammuga lennukile, et maanduda Saksamaal, kust kolm päeva hiljem astusin juba palju enesekindlama sammuga Madriidi lennukile, ning ligi kaks tundi närvikõdi hiljem maandusingi linnas, kus oli sel hetkel ilmselt külmem kui Eestis.
Madriid on ka tore linn. Nagu Barcelonaski, on ka seal prügikastid välja pandud selleks, et inimesed teaksid, kuhu oma prügi suunata. Hispaanlaste jaoks on peamine ilmselt see, et prügi lendab teatud suunas, vähem tähtis on juba see, kas see prügi ka prügikastis maandub.
Kuid mulle see meeldib. Selline korrapärane korrapäratus. Mitte nagu kuskil Helsingis, kus kõik tänavad on puhtaks lakutud. Ilmselt mingisuguse tänavatepuhtakslakkumisemasinaga. Soomlased on ju teada tuntud lakkujad. Siiamaani lakuvad nad Venemaa perset, ja see on üks väga suur perse, mida lakkuda, nii et ime pole, et nad seda siiani teevad. Kuid see selleks.
Madriidi kaardi pealt paistab nagu Barcelonaski punktist A punkti B liikumine ainult kiviviske kaugusel. Peale väga hea viskeoskusega väga kerge kivi taeva poole lennutamist võib täiesti kindel olla, et keegi seal kuskil taamal saab selle väga kerge kiviga vastu pead, kuna linnas on olenemata kellaajast väga palju inimesi. Olgu, tegelikult see päris nii pole. Kell 11 õhtul oli väljas tunduvalt rohkem rahvast kui päeval. Seega võib ühe pea asemel koguni mitmele peale pihta saada.
Ja Madriidis on väga meeldiv tänavat ületada.
Kõigepealt hakkab roheline tuli põlema. Ja siis ta põleb. Ja siiiiiiiiiiiiiiiis hakkab roheline tuli vilkuma. Ja kui sa juba arvad, et kohe kohe sõidab see autokolonn su märjaks plekiks asfaldil, siis vilgub see roheline tuli veel natuke. Ja et täiesti kindel olla, et sa ikka ühes tükis püsid, vilgub see roheline tuli ka siis, kui sulle kümme sekundit pärast tänavaületamist meelde tuleb, et sa pead hoopis teisel pool tänavat olema.
Mitte, et hispaanlased valgusfooridele suuremat tähelepanu pööraksid.
Nagu igalpool, tasub endale kohapeal leida, või siis juba kohapeal omada mõnda kohalikku, kes suurest uhkusetundest pakatades oma linna sulle näidata tahab.
Nii ka Madriidis. Mõned tunnid enne suure numbri vahetamist käisime läbi kõik peamised vaatamisväärsused, mida iseenesest ei ole palju. Vähemalt võrreldes Barcelonaga. Madriidi postimaja on muidugi midagi täiesti erakorralist, kuna see näeb välja nagu loss oma tornide ja akende ja nikerduste ja vikerdustega. Ja siis muidugi näidatakse sulle kuningalossi (“Seal nad elavad”) ja loomulikult kirikut (“Just seal pandi nad paari”). Põhiline elu keerleb ümber Plaza de Espana – Gran Via – Plaza Mayor-i – Puerto del Sol-i. Lisaks veel Ladina kvartal ja veel üks linnaosa kohe Gran Via (meie Pärnu või Narva mnt, suva mis suunas valida) kõrval, mille nimi meelde ei tule, kuid kus on üksteise otsas väga meeldivaid poekesi väga meeldivate riiete ja asjadega, milledel on väga meeldivad hinnad, just milledepärast ei pruugi hiljem kuigi meeldiv olla, kui need lagunema hakkavad.
Ja muidugi on veel parem, kui su need tuttavad tahavad sind viia aastavahetusepeole Madriidi kesklinna kõige kõrgema elamu 32. ehk kõige kõrgemal asuvasse, läbi terve kahe korruse laiutavasse korterisse koos mingisuguste trendiinimestega, kellede kogu elu pöörleb välimuse ja raha ümber.
Peole saabudes juhatas meeldiv teenindav personal teisel korrusel asuvasse, minu korteri suurusesse magamistuppa, kus võis oma üleriided hoolimatult heita puhkama minu magamistoa suurusele voodile, mida katsid otse loomulikult Versace voodiriided (kamoon, mis siis veel). Tagasi alla esimesele korrusele suundudes leidsin eest, jällegi, oma korterisuuruse tantsupõrandaga baari, kus teine teenindav personal mulle suure, erinevat värvi alkoholimüüri tagant minu soovi kohasel ühe dzhinntooniku ulatas. Viis minutit hiljem ulatas ta mulle teise dzhinntooniku. Alates kolmandast ma valasin endale juba ise.
Kui tavaline inimene ostab omale koju ühe plasmateleka, siis seal oli neid igaksjuhuks ostetud natuke rohkem. Et nagu kui tavaline inimene läheb poodi ja võtab omale ühe piima asemel kolm, sest kunagi ei või teada, millal see otsa saab, siis see peremees läks plasmatelekapoodi ja ostis omale ühe asemel kolmkümmend, sest kunagi ei või teada, millise nurga alt sa telekat ei näe.
Teisel korrusel asuva, minu elutoa suuruses puhkenurgas oli üks neist plasmateleviisoritest. Mõlemal küljel oli veel kolm pisut väiksemat, igaksjuhuks. Ja ükskõik, kummast trepist sa alla korrusele läksid, ootasid sind trepi peal veel kolm tükki. Et igav poleks, kui sa trepis alla lähed, või nii. Jne, ma ei jõudnud neid kokku lugeda, sest mul oli parematki teha. Ma otsustasin veel ühe müüri Euroopas maha võtta ja selleks oli Madriidi viinamüür.
Õnneks aitas seda teha mul üks inglane, kes oli umbes samal moel peole sattunud nagu minagi, ning ei tundnud ennast just kõige kodusemalt. Temaga koos saime me jagu dzhinnimüürist ning alustasime viskimüüriga, samal ajal hakkasime ära suitsetama teiste külaliste suitse, et ära hoida nende võimalikku kopsuvähki. Enne igat müüri lagundamist lõime muidugi klaase kokku ja andsime teineteisele kolm kohustuslikku põsemusi, ja lõkerdasime naerda nagu segased.
Hispaanias on kombeks kell 12 uueaastaöösel süüa iga pauguga üks viinamari, ning iga marjaga üks soov soovida. Isegi tänavatel müüakse väikestes kotikestes täpselt kahtteist viinamarja neile, kes pole olnud piisavalt targad ja neid omale varem varunud. Muidugi röögatu hinnaga, sest 31. detsembril toimub linna toitlustusasutustes, vähemalt neis mis lahti on, ligi 500% inflatsioon.
Meile plasmateleviisorite kumas pakutud viinamarjad olid otse loomulikult jube eelnevalt kooritud ning ilma kivideta.
Ning siis siirdusime me kõik välisterassile, mis übritses tervet maja, et imetleda tulemerd, mis kohe peale linna tagasihoidlikku ilutulestikku algas. Vaade oli eriti võimas.
1. jaanuar 2008 kell 12. Ma ei joo enam mitte kunagi. Ja ma ei suitseta ka enam mitte kunagi.
Kaks tundi hiljem olin ma juba väga suurel üritusel, kuna tuli välja, et hispaanlased peavad oma pidu alles esimesel jaanuaril keset päeva.
Koos tuttavate ja tuttavate-tuttavatega maandusime meeldivas vip-salongis, kus oli juua ja süüa niipalju kui ära tassida jaksad ning meeldiv ülevaade kahekümnest tuhandest pidutsevast inimesest, kes siis olid rohkem või vähem paljad ning rohkem või vähem mingisuguse toksilise aine mõju all. Käisime ka ise all, tavaliste inimeste juures, tantsimas ja röökimas, kui lagi lahvatas ja terve saal täitus hõbedaste litrite ja lintidega samal ajal, kui pea kohal pöörlesid kuuma klubibiidi saatel valgesse riietatud akrobaadid ja laval liiklesid elegantsetesse õhtukleitidesse riietatud imekenad hispaanlannad.
Kell 7 õhtul andsin ma alla, ja läksin hotelli magama.
Ja tagasi ma sealt olengi. Nagu ma juba varem maininud olen, on Hispaanias kohutavalt kerge, kui omad pikemat kasvu. Õhku rohkem, haisu vähem. Nii et teie, kes te plaanite Hispaaniasse minna ja olete lühikest kasvu, võite süüdistada selles ainult ennast, kuna te väiksena putru ei söönud.
Ja et teie elu veel huvitavamaks teha, siis minu aasta 2007 numbrites (mulle nii kohutavalt meeldivad ju numbrid):
närvikõdi lennukis: 21 korral
pagas kaotatud: 1 korral
autosid omatud: 1
autoga läbitud kilomeetrid: 36 002
autosid müüdud: 1
riike nähtud: 17
linnu rüüstatud: 29
uusi dvdsid ostetud: 11
uusi teksapükse ostetud: 6 paari
uusi t-särke ostetud: kümneid
uusi kingi ostetud: 1 paar
raha raisatud: like there is no tomorrow
uusi tutvusi leitud: kümneid
tülli mindud: 4 korral
ära lepitud: 3 korral
lähedasi kaotatud: 1
südameid murtud: miljoneid
minu süda murtud: 2 korral
nutetud: 2 korral
midagi kahetsetud: 1 korral
naerdud: mustmiljon korda
minu jaoks on täna veel 6. jaanuar ning viimane päev soovida teile kõigile Head Uut Aastat.
Tulgu ta teile sama võimsalt kui minule, olgu temas sama palju irooniat, kui selles oli minu jaoks, leidke sellest siiski midagi lihtsat ja just teile sarnast, nii nagu mina sellest leidsin, naerge kogu südamest, nagu mina naersin, ja kõigest pimedast ja kurvast püüdke leida ikka midagi säravat ja helget. Nii nagu mina seda püüan.
Peale seda, kui ma ennast jõulude ajal seaks sõin ja jõululaupäeval ennast meheks jõin, astusin ma veel kergelt väsinud sammuga lennukile, et maanduda Saksamaal, kust kolm päeva hiljem astusin juba palju enesekindlama sammuga Madriidi lennukile, ning ligi kaks tundi närvikõdi hiljem maandusingi linnas, kus oli sel hetkel ilmselt külmem kui Eestis.
Madriid on ka tore linn. Nagu Barcelonaski, on ka seal prügikastid välja pandud selleks, et inimesed teaksid, kuhu oma prügi suunata. Hispaanlaste jaoks on peamine ilmselt see, et prügi lendab teatud suunas, vähem tähtis on juba see, kas see prügi ka prügikastis maandub.
Kuid mulle see meeldib. Selline korrapärane korrapäratus. Mitte nagu kuskil Helsingis, kus kõik tänavad on puhtaks lakutud. Ilmselt mingisuguse tänavatepuhtakslakkumisemasinaga. Soomlased on ju teada tuntud lakkujad. Siiamaani lakuvad nad Venemaa perset, ja see on üks väga suur perse, mida lakkuda, nii et ime pole, et nad seda siiani teevad. Kuid see selleks.
Madriidi kaardi pealt paistab nagu Barcelonaski punktist A punkti B liikumine ainult kiviviske kaugusel. Peale väga hea viskeoskusega väga kerge kivi taeva poole lennutamist võib täiesti kindel olla, et keegi seal kuskil taamal saab selle väga kerge kiviga vastu pead, kuna linnas on olenemata kellaajast väga palju inimesi. Olgu, tegelikult see päris nii pole. Kell 11 õhtul oli väljas tunduvalt rohkem rahvast kui päeval. Seega võib ühe pea asemel koguni mitmele peale pihta saada.
Ja Madriidis on väga meeldiv tänavat ületada.
Kõigepealt hakkab roheline tuli põlema. Ja siis ta põleb. Ja siiiiiiiiiiiiiiiis hakkab roheline tuli vilkuma. Ja kui sa juba arvad, et kohe kohe sõidab see autokolonn su märjaks plekiks asfaldil, siis vilgub see roheline tuli veel natuke. Ja et täiesti kindel olla, et sa ikka ühes tükis püsid, vilgub see roheline tuli ka siis, kui sulle kümme sekundit pärast tänavaületamist meelde tuleb, et sa pead hoopis teisel pool tänavat olema.
Mitte, et hispaanlased valgusfooridele suuremat tähelepanu pööraksid.
Nagu igalpool, tasub endale kohapeal leida, või siis juba kohapeal omada mõnda kohalikku, kes suurest uhkusetundest pakatades oma linna sulle näidata tahab.
Nii ka Madriidis. Mõned tunnid enne suure numbri vahetamist käisime läbi kõik peamised vaatamisväärsused, mida iseenesest ei ole palju. Vähemalt võrreldes Barcelonaga. Madriidi postimaja on muidugi midagi täiesti erakorralist, kuna see näeb välja nagu loss oma tornide ja akende ja nikerduste ja vikerdustega. Ja siis muidugi näidatakse sulle kuningalossi (“Seal nad elavad”) ja loomulikult kirikut (“Just seal pandi nad paari”). Põhiline elu keerleb ümber Plaza de Espana – Gran Via – Plaza Mayor-i – Puerto del Sol-i. Lisaks veel Ladina kvartal ja veel üks linnaosa kohe Gran Via (meie Pärnu või Narva mnt, suva mis suunas valida) kõrval, mille nimi meelde ei tule, kuid kus on üksteise otsas väga meeldivaid poekesi väga meeldivate riiete ja asjadega, milledel on väga meeldivad hinnad, just milledepärast ei pruugi hiljem kuigi meeldiv olla, kui need lagunema hakkavad.
Ja muidugi on veel parem, kui su need tuttavad tahavad sind viia aastavahetusepeole Madriidi kesklinna kõige kõrgema elamu 32. ehk kõige kõrgemal asuvasse, läbi terve kahe korruse laiutavasse korterisse koos mingisuguste trendiinimestega, kellede kogu elu pöörleb välimuse ja raha ümber.
Peole saabudes juhatas meeldiv teenindav personal teisel korrusel asuvasse, minu korteri suurusesse magamistuppa, kus võis oma üleriided hoolimatult heita puhkama minu magamistoa suurusele voodile, mida katsid otse loomulikult Versace voodiriided (kamoon, mis siis veel). Tagasi alla esimesele korrusele suundudes leidsin eest, jällegi, oma korterisuuruse tantsupõrandaga baari, kus teine teenindav personal mulle suure, erinevat värvi alkoholimüüri tagant minu soovi kohasel ühe dzhinntooniku ulatas. Viis minutit hiljem ulatas ta mulle teise dzhinntooniku. Alates kolmandast ma valasin endale juba ise.
Kui tavaline inimene ostab omale koju ühe plasmateleka, siis seal oli neid igaksjuhuks ostetud natuke rohkem. Et nagu kui tavaline inimene läheb poodi ja võtab omale ühe piima asemel kolm, sest kunagi ei või teada, millal see otsa saab, siis see peremees läks plasmatelekapoodi ja ostis omale ühe asemel kolmkümmend, sest kunagi ei või teada, millise nurga alt sa telekat ei näe.
Teisel korrusel asuva, minu elutoa suuruses puhkenurgas oli üks neist plasmateleviisoritest. Mõlemal küljel oli veel kolm pisut väiksemat, igaksjuhuks. Ja ükskõik, kummast trepist sa alla korrusele läksid, ootasid sind trepi peal veel kolm tükki. Et igav poleks, kui sa trepis alla lähed, või nii. Jne, ma ei jõudnud neid kokku lugeda, sest mul oli parematki teha. Ma otsustasin veel ühe müüri Euroopas maha võtta ja selleks oli Madriidi viinamüür.
Õnneks aitas seda teha mul üks inglane, kes oli umbes samal moel peole sattunud nagu minagi, ning ei tundnud ennast just kõige kodusemalt. Temaga koos saime me jagu dzhinnimüürist ning alustasime viskimüüriga, samal ajal hakkasime ära suitsetama teiste külaliste suitse, et ära hoida nende võimalikku kopsuvähki. Enne igat müüri lagundamist lõime muidugi klaase kokku ja andsime teineteisele kolm kohustuslikku põsemusi, ja lõkerdasime naerda nagu segased.
Hispaanias on kombeks kell 12 uueaastaöösel süüa iga pauguga üks viinamari, ning iga marjaga üks soov soovida. Isegi tänavatel müüakse väikestes kotikestes täpselt kahtteist viinamarja neile, kes pole olnud piisavalt targad ja neid omale varem varunud. Muidugi röögatu hinnaga, sest 31. detsembril toimub linna toitlustusasutustes, vähemalt neis mis lahti on, ligi 500% inflatsioon.
Meile plasmateleviisorite kumas pakutud viinamarjad olid otse loomulikult jube eelnevalt kooritud ning ilma kivideta.
Ning siis siirdusime me kõik välisterassile, mis übritses tervet maja, et imetleda tulemerd, mis kohe peale linna tagasihoidlikku ilutulestikku algas. Vaade oli eriti võimas.
1. jaanuar 2008 kell 12. Ma ei joo enam mitte kunagi. Ja ma ei suitseta ka enam mitte kunagi.
Kaks tundi hiljem olin ma juba väga suurel üritusel, kuna tuli välja, et hispaanlased peavad oma pidu alles esimesel jaanuaril keset päeva.
Koos tuttavate ja tuttavate-tuttavatega maandusime meeldivas vip-salongis, kus oli juua ja süüa niipalju kui ära tassida jaksad ning meeldiv ülevaade kahekümnest tuhandest pidutsevast inimesest, kes siis olid rohkem või vähem paljad ning rohkem või vähem mingisuguse toksilise aine mõju all. Käisime ka ise all, tavaliste inimeste juures, tantsimas ja röökimas, kui lagi lahvatas ja terve saal täitus hõbedaste litrite ja lintidega samal ajal, kui pea kohal pöörlesid kuuma klubibiidi saatel valgesse riietatud akrobaadid ja laval liiklesid elegantsetesse õhtukleitidesse riietatud imekenad hispaanlannad.
Kell 7 õhtul andsin ma alla, ja läksin hotelli magama.
Ja tagasi ma sealt olengi. Nagu ma juba varem maininud olen, on Hispaanias kohutavalt kerge, kui omad pikemat kasvu. Õhku rohkem, haisu vähem. Nii et teie, kes te plaanite Hispaaniasse minna ja olete lühikest kasvu, võite süüdistada selles ainult ennast, kuna te väiksena putru ei söönud.
Ja et teie elu veel huvitavamaks teha, siis minu aasta 2007 numbrites (mulle nii kohutavalt meeldivad ju numbrid):
närvikõdi lennukis: 21 korral
pagas kaotatud: 1 korral
autosid omatud: 1
autoga läbitud kilomeetrid: 36 002
autosid müüdud: 1
riike nähtud: 17
linnu rüüstatud: 29
uusi dvdsid ostetud: 11
uusi teksapükse ostetud: 6 paari
uusi t-särke ostetud: kümneid
uusi kingi ostetud: 1 paar
raha raisatud: like there is no tomorrow
uusi tutvusi leitud: kümneid
tülli mindud: 4 korral
ära lepitud: 3 korral
lähedasi kaotatud: 1
südameid murtud: miljoneid
minu süda murtud: 2 korral
nutetud: 2 korral
midagi kahetsetud: 1 korral
naerdud: mustmiljon korda
minu jaoks on täna veel 6. jaanuar ning viimane päev soovida teile kõigile Head Uut Aastat.
Tulgu ta teile sama võimsalt kui minule, olgu temas sama palju irooniat, kui selles oli minu jaoks, leidke sellest siiski midagi lihtsat ja just teile sarnast, nii nagu mina sellest leidsin, naerge kogu südamest, nagu mina naersin, ja kõigest pimedast ja kurvast püüdke leida ikka midagi säravat ja helget. Nii nagu mina seda püüan.
No comments:
Post a Comment