Aeg kui nähtus toimub peamiselt minust eemal. Näiteks tähendab „täna“ seda aega, kui mul silmad lahti on ja ma sellest teadlik olen. „Eile“ oli vahetult enne seda aega, kui ma silmad lahti tegin ja endale teadvustasin, et nüüd on „täna“. „Praegu“ on see hetk, kui see sona omale minu peas kujundliku vormi saab. Peale nende on veel üks konkreetsem hetk ajas, „kell on pool kuus“, ehk aeg trenni minna. Ülejäänud aja peale motlemine nouab juba suuremat pingutamist.
Aeg kui muutuja on aga täis sündmusi, mis toimuvad peamiselt minust eemal. Need, mis mind puudutavad, aitavad mul moistaaega kui nähtust, ehk siis aitavad mul tajuda, et „täna“ on just „praegu“ toimumas. Näiteks sündmus „trenniminek“ lööb polema rohelise tulukese „kell on pool kuus“ kohal.
Eelmine pühapäev (ma sain sellega hakkama) korraldasin ma sopradele oma esimese Koogipäeva. Küpsetasin jälle browniesid, ounakoogi (mis koosnes peale suhkru ja voi ka monest ounast) ning juustukoogi, milles polnud peale heade soovide midagi tervislikku. See sisaldas muuhulgas 1,2 kilo toorjuustu, 10 muna ja pool kilo suhkrut, ning sellega oleks raudselt terve Aafrika näljahäda lahendatud saanud.
Eile, kui ma meekana tegemas olin ja avastasin, et mul ei mett ega kana pole, otsustasin, et kuna ma olen viimased nädalad ainult söögitegemise peale motelnud, on mul aeg uus hobi leida.
Maailmas toimub väga palju asju. Enamus neist jookseb mööda külgi maha, nagu see suur finantskriis, millest ma midagi aru ei saa. No ma pole ju ise absoluutselt mitte kunagi finantsiliste oskuste poolest hiilanud ka. Ja pealegi, kui mingit finantsi kaotada pole, siis jätab ka see kriis suht külmaks.
Hoopis rohkem amüseerivad mind meelelahutusuudiste pealkirjad erinevates portaalides. Mingi hetk minevikus ( ma ei viitsi isegi pingutada selle nimel praegu) leidsin ma ühel ja samal päeval sellised uudised, nagu: -Marileen jumaldab stringe- ja -Nancy tahab sooje dresse-, ning -Reno Hekkonens ravib pohmakat hommikuse seksiga-, kuid -Mart Juur soovitab pohmakat ravida kova hommikusöögiga-. Veel sain teada, et Missi-Laura ajab unes noaga inimesi taga, ning et Jaagub Kreem näeb painajaid kooliajast. Ta käis vist Missi-Lauraga samas koolis.
Ja siis kujutage veel ette Nancyt, kes on lopuks ometi saanud omale soojad dressid, istumas hommikusöögilauas rämeda tuumapohmakaga, järamas aastavanust leivapätsi.
Mina nägin eile unes, et ma tegin jälle lopueksamit EBS-is. Seekord oli eksam 1086 lehekülge pikk ja soome keeles.
Mul on siin väga kirev sopradering. Peale kahe sakslase on ülejäänud pärit igaltpoolt mujalt Euroopast, Türgist ja üks isegi Brasiiliast. Iseäranis palju puutun ma kokku kreeklastega. Nende kultuuri kuuluvad väga tihedad perekondlikud sidemed, pillav söömine-joomine ning muidugi suhtlemine.
Iga pühapäev saan ma osa kreeka lounasöögist, kus veini juuakse alati siis, kui nuga voi kahvel käes pole ja kus igat rooga on vähemalt aasta aega oliiviolis leotatud. Magustoiduks süüakse suhrut, erinevates vormides.
Kui kreeklased omavahel suhtlevad, siis kolab see, nagu nad lahendaksid omavahel mingisugust suurt peretüli. Malbe soomlane hakkaks selle peale nutma.
Sopradega veedan ma suhteliselt palju aega koos. Paar korda nädalas korraldame filmiohtuid, näiteks ühel vihmasel ja külmal laupäeval läbisime koik vapralt koos üheteisttunnise Sormuste Isanda –maratoni, oma järge ootab veel Matrixi triloogia. Harilikult vaatame aga oudusfilme, milledele elan iseäranis personaalselt kaasa just mina. Filmide sisu on elluäratatud vana, ehk kari ilmselgelt korduvalt klassi kordamajäänud noori on otsustanud alustada uut elu tuhande kilomeetri kaugusel uues linnas ja alustab selles suunas automatka. Reisil olles leiavad nad loomulikult kahtlase otsetee, mis juhatab nad täiesti eksimatult otse vana ja räämas maja juures, ning hiljemalt seal annab nende auto otsad. Mina isiklikult votaks sel hetkel jalad selga ja jookseks tuldud teed tagasi nii kiiresti kui suudaks, vahepeal selja taha vaadates, et kindel olla, et mind mingisugune üleloomulikku kiirust omav, viie sugupolve verepilastuse tulem taga ei aja.
Aga ei. Nemad lähevad loomulikult majja telefoni otsima. Kindlasti tasub seda otsida ka pimedast keldrist, ja kui seal all nurgas kuskil mingi asi häält teeb, siis on see kindlasti just see telefon. Ja siis kui see „telefon“ ühte neist idiootidest kirvega taga hakkab ajama, siis on muidugi moistlik mitte keldrist pogeneda, vaid joosta koledatesse koridoridesse, kus seiklushimulikku imbetsilli ootavad ees varasemad telefoniotsijad. Voi vähemalt, mis neist alles jäänud on. Loomulikult jooksevad ka ülejäänud tuhajuhanid selle sama kirve otsa, ning koik mis me sellistest filmidest oppida voime, on et kui just sunnitakse, siis peab vanadele ja räämas majadele lähenema töötava leegiheitjaga.
Tervet filmiohtut saadavad muidugi nii portugali- kui eestikeelsed kiljatused.
Soprade seas olen ma juba lühikese aja jookul omandanud suurt kuulsust. Mind tuntakse kui Die Maschine –t (kuna ma votsin ühel sobral ta korteri renoveerimise käigus seina poole tunniga maha), voi siis Joker (kuna koik, peale minu, arvavad, et ma oskan jumalast hästi kokata ja küpsetada) ning viimasena, kuid mitte vähemtähtsamana Der Blöde, ehk Hull (kuna ma meie Volksfesti lobustuspargis iga okseratta otsa ronisin).
Vahepeal kaalusin ma juba 106 kilo, kuid kolmest suutsin ma tänu „kella poole kuuele“ loobuda, ning nüüd ma enam ennast Raseda Pardina ei tunne.
Kahjuks ei joudnud ma ka sel aastal Oktoberfestile, kuna ilmad olid nii külmad ja vihmased siin vahepeal. Nüüd on jälle päikseline ja soe, mis toob meelde kaheaastataguse Austria sooja sügise. Kummaline on oktoobris veel tsärgis ringi joosta.
Väljas lohnab sügise järgi, ja kollased lehed lendlevad ohus. Päike vajub järjest madalamale ja suigutab looduse aeglaselt kuid kindlalt pikka talveunne. Vihm kustutab viimaks sügise leegid ja paljastab, kui kurb värv hall tegelikult on.
Vähemalt poole oma elust elan ma oma motetes. Unistades päikselisest homsest ning mässides ennast sooja minevikku, et unustada kurb tänane.
Leidsin ükspäev kapist vana riidehilbu, mida ma polnud juba aastaid kandnud. Ta oli küll pisut kitsaks jäänud, kuid sellest hoolimata tombasin ta omale selga ja läksin linna peale sooja sügispäikest nautima.
Mina soovin teile ilusat ja päikselist sügist. Votke tass sooja ja vajuge diivanisügavustesse, pugege mälestustekapsunisse ja pange ette unistusteprillid. Ning maailm on jälle värvikirev.
ps. Kui te olete oma valge nahkdiivani peale tommanud pastakaga inetu jälje, siis saab selle täielikult puhtaks vatipulga ja juukselakiga. Teist värvi nahktoodetega peab olema ettevaatlik, kuna lakk voib ka värvi maha votta.
pps. Ja ma vabandan tagantjärgi, et mul ooo –tähtesid jälle pole. Kuna mu enda arvuti ei suutnud moned nädalad tagasi minuga koopereeruda, siis ma kinkisin talle ühe keskmisest tugevama rusikahoobi, mille peale ta aga otsustas ankru hiivata ja pardalt lahkuda.
No comments:
Post a Comment