Kuna ma olen siin viimase pooleteise aasta jooksul suhteliselt palju lennanud, siis ma loomulikult eeldasin, et ma olen juba lendamisega nii harjunud, et mul lendamiskartust enam ei ole. Kuid kui ma eile Rooma lennujaama jõudsin, kriiskas mu vastsündinud Kuues Meel väga pahaendeliselt THIS IS GOING TO BE SOOOOOOOO MUCH FUN!!!!!!!!
Seekordne lend oli umbes sama lõdvestav, kui kihutamine mööda Puise auklikku kruusateed 100 kilomeetrit tunnis isa vana Fiatiga, millel oli amortisatsiooni alles sama palju kui lambal pealehakkamist peale kohtumist end äsja ketist lahtikiskunud naabri-Muriga, kes pole kaks nädalat süüa saanud.
Kuid mis võiks teie arvates lennufoobsele inimesele VEEL hullem, kui üks auklik lend?
Muidugi see, kui ta on samalajal sunnitud kuulama Enya morbiidset muusikat, kuna tema iPod on tooli alla lennanud ja ripub seal juhtme otsas samal ajal kui selle inimese kümme küünt tegelevad istmelt katte eemaldamisega.
Ja mis võib sellest VEEL hullem olla?
Muidugi see, kui see vaene inimene on lõpuks oma iPodi tooli alt kätte saanud ja välja lülitanud. Ning keskendub täiega mootorite kuulamisele, mis üürgavad nagu viimnepäev oleks tulekul.
Ja mis võib sellest VEEL VEEL hullem olla?
Ainult see, kui see värjas sadist seal kangi taga selle masina pauguga lennuväljal maandab, nii et silmad südame löögirütmis peast välja tungida tahavad.
Niet nüüd siis teate, et kui juhtute germanwingsi lennukiga kuskile lendama ja istmelt number 21B kriimujäljed leidma, et just selle lennukiga lendas Peeter Roomast Stuttgarti.
Igatahes Teretulemast Peetri Imepärasesse Maailma (!) kõigile teile, kes te minult veel kirju saanud pole. Kuid muidugi Teretulemast Tagasi Peetri Imepärasesse Maailma (!) kõigile teile, kes te juba minu näpunäidete ja memuaaridega harjunud olete. Tegu on kindlasti tulevase kirjandusklassikaga, mida tasub kauges tulevikus ka oma lastelastele unejutuna ette lugeda. Juhul kui te neis mingeid mentaalseid traumasid tekitada tahate.
Minu kindel arvamus on see, et igale inimesele peaks vähemalt korra elu jooksul võimaldama vähemalt nädalase reisi Barelonasse, või pigem peaks iga inimese sinna kasvõi sunniviisiliselt vähemalt nädalaks saatma, suvel see tähendab. Barcelonas on olemas kõik, mida ühelt korralikult puhkuselt tahta võib – ajalugu, kultuur, peod, päike, kuumus, rand, suurepärased ostlemisvõimalused, odavad taksod, metroo ning väikesed mustad mehed, kes tänaval piraatpäikseprille müüvad ning su ilu isegi siis kummardavad, kui sa neis päikseprillides täielik peletis välja näed.
Esimesed paar päeva linnas võtavad hingetuks. Mitte et seal mingi meeletu silmailu kohe lennujaamas ootamas oleks. Õhku pole lihtsalt. Vahemere ääres olles saab eestlane aru, et higistamine on see, mida saunas tehakse. Barcelonas poorid pritsivad higi.
Kuid see on nii tore.
Barcelona päeva võiks jagada järgmiselt.
Peale ärkamist võib käia dushi all, kuid sellel pole erilist mõtet, sest peale oma konditsioneeritud toast tänavale väljaastumist oled sa sama puhas, kui enne dushi alla minemist. Peale seda tasub otsida kuskilt lähedusest mingi pagariäri ja seal päeva empanada ja cafe con hieloga alustada. Ja siis muidugi randa mitmeks tunniks päikest võtma. Tee pealt ostab külastaja omale äsja dzhunglist toodud musta mehe käest piraatRayBan-id seitsme euroga.
Kui päike enam nii kõrgel pole, läheb algaja Barcelona külastaja vaatamisväärsuseid vaatama, ja edasijõudnud külastaja poodlema. Äärmiselt tore on ära eksida Ladina kvartalisse, kus leidub tohutult palju imearmsaid väikseid poekesi, kust võib nii endale kui oma kallimatele osta säravaid nipsasjakesi, mida omale kaela, kõrva või käe külge riputada. Ning tuuselda riidepoodides ja leida lõikeid, millest põhjaeurooplasest moelooja mõteldagi ei julgeks.
Peale poodide rüüstamist läheb külastaja tagasi oma konditsioneeritud tuppa, magab paar tundi, ning ärkab 10e paiku, käib dushi all ja 11st, kui päike ammu magab ja väljas ainult 26 kraadi sooja on, läheb sööma ja pidutsema.
Barcelonas on ääretult lihtne liigelda. Tänavat ületades ootab punase fooritule taga rohelist ainult turist. Hispaanlase poolest võiks foorist kasvõi ilutulestikku mingi sümfoonia taustal lasta. Kui autot ei tule, läheb tema üle tee. See tähendab, et kui auto on veel piisavalt kaugel või nii kiiresti ei sõida, et ta surma saaks.
Barcelonas on ka väga palju randasid, kuhu saab kergesti ligi metroo või taksoga. Viimane on minu arvates isegi odavam kui Eestis ning seega teine neist kahest asjast, mis odavamad Eestist on. Esimene asi on pudelivesi. Kõik ülejäänu maksab kordades rohkem.
Samas kui viitsimist on, võib sõita rongi ja 2 euro 70 sendi eest mingi 40km eemal olevasse Sidgesi pisilinna päikest võtma, kus on hoopis paremad ja puhtamad rannad. Rongi ja randa tasub kindlasti kaasa võtta paar liitrit vett, raamat ja palju optimismi ja kannatlikku meelt, ning kui end ketist lahti rebinud väike vastik inimene kuskil läheduses iseväljamõeldud viisijuppi kiljuma hakkab, on aeg iPod kotist välja võtta.
Oma sügavates sisemistes meeleheitlustes olen tulnud järeldusele, et on olemas vähemalt neli erinevat päevitaja-tüüpi.
Esimene neist on Valge Inimene, kes läheb randa päikesevarju ning vähemalt 30-e kaitsefaktoriga päikest vältima.
Teiseks on Mõõdukad, kes lähevad randa kreemiga, millel kuni 30-e kaitsefaktor.
Kolmandana on Rumalad Eesti Mehed, kes ütlevad, et kreemid on naistele ja põlevad esimese kümne minutiga vähiks ja ajavad järgmised kaks nädalat nahka.
Ja siis on seal Peetrid.
Keskmine Peeter on oma esimese hapukoore selga saanud juba koolieelikuna, ning on avastanud solaariumi võlud hiljemalt täiskasvanu ikka jõudes. Peetri jaoks ei ole midagi imelikku selles, kui võtta kaks solaariumiaega järjest, või olla rannas kõigepealt kolm tundi ja siis veel solaariumis. Ja kui Peetri ema Peetrile siis ütleb, et ta näeb juba rõvedalt pruun välja, ei saa Peeter sellest üldse aru, sest tema arvates on ta täitsa valge.
Kui Peeter satub ekvaatorile lähemale, muutub ta rõõmsaks. Ta alustab päeva rannas kell 11, esimese kahe päeva jooksul kasutab kaitsefaktor 4-a, siis juba ilma kaitsefaktorita päevitusõli (Nivea on absoluutselt parim), mis ka luud pruuniks päevitab.
Iga Peeter teab, et näiteks Vahemere ääres olles võab päike ka pilve all lebades, niet ka pilves päeva ei lase Peeter kunagi raisku,vaid naudib seda täiel rinnal.
Loomulikult kontrollib Peeter iga päev peale päevitamist ujumispükste järgi, kui palju pruunimaks ta saanud jälle on.
Minu arvates peaks päikese leiutajale Peetri Kõrgete Teenete medali andma.
Kui me Kelluga Austrias olime, siis järeldasime mõlemad, et ka piimakohvi leiutajale peaks medali andma. Seda väärib kindlasti veel ka piima leiutaja, õlu ja sokolaadi leiutajad, ning see tüüp, kes vee sisse mullid esimesena pani. Selle aasta medal peab kindlasti parmesani juustu leiutajale minema. Tugevaks medali kandidaadiks on ka itaalia jäätis, ning esimest korda ajaloos kaalun ka medali andmist linnale, Barcelonale, kuid nende saatuse otsustab juba aeg.
Ei ma pole siin ära pööranud. I am just what I am.
Oehh aga kõige parem rand, kus ma eales ennast praadinud olen, on Mykonose saarel, ning sellele on antud väga kõlav kreekapärane nimi Super Paradise. Rand asub väikeses laguunis, vesi on türkiissinine ja suureteraline liiv on jala all väga meeldiv ja ei määri üldse nagu Barcelonas ega ole ebameeldiv nagu Nizzas. Kuna rand asub kohe mingi isegi-selle-hoone-vaatamise-eest-pean-ma-maksma –hinnaklassis hotelli kõrval, siis on see suht lapsevaba, ning varustatud päevitustoolide ja päikesevarjudega, ning rahulike päevitajatega. Kohe ranna kõrval on väga originaalse nimega baar Super Bar, kust võib omale ma-pean-peale-puhkust-selle-joogi-pärast-veel-kaks-kuud-töötama-et-seda-raha-tagasi-teha –hinnaga frappeed osta. Ehk külma kreekapärast kohvijooki.
Mykonosele jõudsin ma kümnendal juulil, viis päeva peale seda, kui minu kruiisilaev Barcelonas oma purjed heiskas ja sügaval bassitoonil linnale tuututas.
Kruiisil käisin ma laevaga Navigator of the Seas, mis mahutas 3200 külastajat ja 1200 teenindavat personali. Enamus külastajatest olid ameeriklased, nagu ka teenindav personal. Kruiis kestis kaheksa päeva ning selle aja jooksul õppisin ma unepealt ameerikapäraselt naeratama, sisutühja How are you? –d vähemalt miljon korda päevas ütlema ning mitte tõsiselt võtma väljendeid Really?, Oh my god!, või This is so fascinating!, mis kõlasid sama siiralt kui siis, kui verd täisvalgunud silmadega naabri-Muri lambale ütles: “Ma tahan sinuga ainult mängida”.
Meie seltskond koosnes kuuest, kuigi peamiselt olime peadpidi koos viiekesi, kuna üks meist, väga tunnustatud Hispaania sisearhitekt, oli kokasõltlane, ning veetis enamuse ajast kuskil “nina puuderdamas”. Üksõhtu õhtusöögi ajal oli ta omadega nii mäel, et käis ostis omale vahepeal kahekümnetuhande kroonise teemantsõrmuse. Kui see selleks.
Kruiisi hinna sees oli kõik peale alkoholi. Seega ma sõin palju. Ma sõin hommikusöögi kõrvale neli koogitükki ja lõuna kõrvale neli. Ja enne õhtusöögile minemist sõin ma ka kolm vähemalt. Ja õhtusöögi ajal võtsin ma kaks magustoitu. Kuna õhtusöök oli alati selline väga peen, kus sai väga peeneid roogasid, siis ma õppisin sööma sellist loomaliha, millele on köögis eemalt korraks kuuma panni näidatud. Väga hea on, mis sest, et ma mänguhoos naabri-Muri meenutasin.
(Ja eile kaalusin ma 101,1 kilo, ja läksin jälle trenni).
Kruiisi esimene peatus oli Prantsusmaa teiseks suurimas linnas Marseilles. Nagu igas Prantsuse linnas, oli ka seal Jumalaema kirik, mis kõrgus mäe otsas ning mille otsa oli topitud kümne meetri kõrgune ning kulde Maria isiklikult. Millegipärast mulle Prantsusel linnad siiamaani meeldinud pole. Ja nii ei meeldinud mulle ka Marseille, kuigi oli täitsa kena linn. Ehk mulle hakkab kunagi Pariis meeldima, kui ma sinna jõuan.
Prantsusmaalt sõitsime me edasi Itaaliasse, Livornosse, kus ma juba käinud olin, ning sealt edasi Napolisse, kus oli nii kuradi palav, et läksime sealt hoopis praamiga edasi Capri saarele. Väga ilus saar.
Ja siis me jõudsime paar päeva hiljem Mykonosele. Kui Barcelona on suhteliselt kallis linn, siis Mykonosel käib ülejõu isegi hingamine.
Kuid seal on nii ilus. Mis sest, et rohelist loodust pole saarel ollagi. See on korvatud valgete majade ja tuulikutega. Veetsime seal terve pika päeva varajaste hommikutundideni välja. Võtsime viie peale rendiauto, kuna kuues meist oli hommikul liiga kauaks ajaks jälle “nina puuderdama” jäänud, ning sõitsime sellega terve saare läbi. Peale rannas lebotamist sõitsime kohalikku kuuma klubisse, mille terassil nautisin naerata-ja-teeskle-et-sul-on-sellest-rahast-pohhui –hinnaga Coca Coolat ning vaatasin, kuidas päike peale suurt värviplahvatust plups! Vahemerre sulpsas.
Järgmisel päeval olime juba Santorinil, teisel kuulsal Kreeka saarel, mis asub vulkaani kraatri serval. Seetõttu on sadamast üles kaljuservale linna saamiseks kolm võimalust: väikesed gondlid, eeslid või jala teise ette seadmine. Kuna ma eeslit veel elusees katsunud polnud, võtsin ma omale viie euro eest ulja valge ratsu ning asusin temaga teele mööda suht järsku ning eeslite poolt täissitutud trepirada. Pool tundi hiljem olin ma kraatriserval ning jalutasin, nagu mu kaaslasedki, eeslisita järgi haisedes mööda valget pilvelinna, mis oli täis pisikesi, armsaid ja eksitavaid tänavakesi pisikeste poekestega. Maandusime ühel imearmsal terassil, kust oli meeletu vaade üle terve kunagise vulkaani ning enne pöördumist tagasi laeva jõin veelkord ühe oh-jumal-ma-pean-ennast-müüma-hakkama –hinnaga frappe. See oli taevalik.
Ja peale Santorinit pööras meie laev ringi ja hakkas liikuma meie viimase destinatsiooni Rooma poole. Juba teel Caprile ja sealt tagasi Napolisse nägin esimest korda oma elus oma silmaga vulkaani, sel korral Vesuuvi. Kui olime laevaga jõudnud Sitsiilia ja Itaalia vahele nägin ka tossavat Etnat, mis veel oma katust sõitu pole lasknud.
Ja järsku olingi Rooma lennuväljal. Enne karuselli peale minekut jõudis mulle üks neist sadadest lae all elavatest tuvidest kotti sittuda, niet kui ma ise väga rikkaks ei saa, siis saab seda kindlasti mu kott.
Ja nüüd ma olen jälle Stuttgartis. Imelik on veel seda kohta koduks nimetada, kuigi ma seda linna juba nii kutsun. Ja kuigi mul ausalt koduigatsust ei ole, on mul kohutav igatsus teie järgi seal. Ei lähe päeva mööda, kui ma ei mõtleks selle peale, mida ma kõik teiega läbielanud olen. Barcelonas tuli kohati nutt kurku, kui meenutasin, kuidas seal Mannu ja Kelluga higi pritsisime. Või kuidas me Ohveelja omadega Livornos McDonaldsis söömas käisime, kuna itaalia kohad olid kinni.
Vahepeal mõtlen selle peale, kuidas teie hääled kõlavad, kuidas te naerate. Kuidas me kooli omadega ilgelt asjalikku koolijuttu ajasime, ja kuidas ma lõpetamisel üldse aru ei saanud, miks see kõik läbi sai, ja kuidas ma tegelikult üldse ju kolmekümnene pole veel.
Ma näen aegajalt unes, et ma töötan jälle Centralis, ja mul pole õrna aimugi sellest, mida ma seal tegema pean. Või siis olen ma jälle saksa keele loengus, kus ma pean millegipärast inglise keele eksamit tegema, kuid aeg on juba kohe-kohe läbi saamas.
See on lihtsalt igatsus. Kurb, suur, endasse mässiv, ma-ju-nii-kohutavalt-tahan-teid-jälle-näha –igatsus. Kuid me ju näeme ka varsti. Kellega varem, kellega hiljem. See lohutab.
Seekordne lend oli umbes sama lõdvestav, kui kihutamine mööda Puise auklikku kruusateed 100 kilomeetrit tunnis isa vana Fiatiga, millel oli amortisatsiooni alles sama palju kui lambal pealehakkamist peale kohtumist end äsja ketist lahtikiskunud naabri-Muriga, kes pole kaks nädalat süüa saanud.
Kuid mis võiks teie arvates lennufoobsele inimesele VEEL hullem, kui üks auklik lend?
Muidugi see, kui ta on samalajal sunnitud kuulama Enya morbiidset muusikat, kuna tema iPod on tooli alla lennanud ja ripub seal juhtme otsas samal ajal kui selle inimese kümme küünt tegelevad istmelt katte eemaldamisega.
Ja mis võib sellest VEEL hullem olla?
Muidugi see, kui see vaene inimene on lõpuks oma iPodi tooli alt kätte saanud ja välja lülitanud. Ning keskendub täiega mootorite kuulamisele, mis üürgavad nagu viimnepäev oleks tulekul.
Ja mis võib sellest VEEL VEEL hullem olla?
Ainult see, kui see värjas sadist seal kangi taga selle masina pauguga lennuväljal maandab, nii et silmad südame löögirütmis peast välja tungida tahavad.
Niet nüüd siis teate, et kui juhtute germanwingsi lennukiga kuskile lendama ja istmelt number 21B kriimujäljed leidma, et just selle lennukiga lendas Peeter Roomast Stuttgarti.
Igatahes Teretulemast Peetri Imepärasesse Maailma (!) kõigile teile, kes te minult veel kirju saanud pole. Kuid muidugi Teretulemast Tagasi Peetri Imepärasesse Maailma (!) kõigile teile, kes te juba minu näpunäidete ja memuaaridega harjunud olete. Tegu on kindlasti tulevase kirjandusklassikaga, mida tasub kauges tulevikus ka oma lastelastele unejutuna ette lugeda. Juhul kui te neis mingeid mentaalseid traumasid tekitada tahate.
Minu kindel arvamus on see, et igale inimesele peaks vähemalt korra elu jooksul võimaldama vähemalt nädalase reisi Barelonasse, või pigem peaks iga inimese sinna kasvõi sunniviisiliselt vähemalt nädalaks saatma, suvel see tähendab. Barcelonas on olemas kõik, mida ühelt korralikult puhkuselt tahta võib – ajalugu, kultuur, peod, päike, kuumus, rand, suurepärased ostlemisvõimalused, odavad taksod, metroo ning väikesed mustad mehed, kes tänaval piraatpäikseprille müüvad ning su ilu isegi siis kummardavad, kui sa neis päikseprillides täielik peletis välja näed.
Esimesed paar päeva linnas võtavad hingetuks. Mitte et seal mingi meeletu silmailu kohe lennujaamas ootamas oleks. Õhku pole lihtsalt. Vahemere ääres olles saab eestlane aru, et higistamine on see, mida saunas tehakse. Barcelonas poorid pritsivad higi.
Kuid see on nii tore.
Barcelona päeva võiks jagada järgmiselt.
Peale ärkamist võib käia dushi all, kuid sellel pole erilist mõtet, sest peale oma konditsioneeritud toast tänavale väljaastumist oled sa sama puhas, kui enne dushi alla minemist. Peale seda tasub otsida kuskilt lähedusest mingi pagariäri ja seal päeva empanada ja cafe con hieloga alustada. Ja siis muidugi randa mitmeks tunniks päikest võtma. Tee pealt ostab külastaja omale äsja dzhunglist toodud musta mehe käest piraatRayBan-id seitsme euroga.
Kui päike enam nii kõrgel pole, läheb algaja Barcelona külastaja vaatamisväärsuseid vaatama, ja edasijõudnud külastaja poodlema. Äärmiselt tore on ära eksida Ladina kvartalisse, kus leidub tohutult palju imearmsaid väikseid poekesi, kust võib nii endale kui oma kallimatele osta säravaid nipsasjakesi, mida omale kaela, kõrva või käe külge riputada. Ning tuuselda riidepoodides ja leida lõikeid, millest põhjaeurooplasest moelooja mõteldagi ei julgeks.
Peale poodide rüüstamist läheb külastaja tagasi oma konditsioneeritud tuppa, magab paar tundi, ning ärkab 10e paiku, käib dushi all ja 11st, kui päike ammu magab ja väljas ainult 26 kraadi sooja on, läheb sööma ja pidutsema.
Barcelonas on ääretult lihtne liigelda. Tänavat ületades ootab punase fooritule taga rohelist ainult turist. Hispaanlase poolest võiks foorist kasvõi ilutulestikku mingi sümfoonia taustal lasta. Kui autot ei tule, läheb tema üle tee. See tähendab, et kui auto on veel piisavalt kaugel või nii kiiresti ei sõida, et ta surma saaks.
Barcelonas on ka väga palju randasid, kuhu saab kergesti ligi metroo või taksoga. Viimane on minu arvates isegi odavam kui Eestis ning seega teine neist kahest asjast, mis odavamad Eestist on. Esimene asi on pudelivesi. Kõik ülejäänu maksab kordades rohkem.
Samas kui viitsimist on, võib sõita rongi ja 2 euro 70 sendi eest mingi 40km eemal olevasse Sidgesi pisilinna päikest võtma, kus on hoopis paremad ja puhtamad rannad. Rongi ja randa tasub kindlasti kaasa võtta paar liitrit vett, raamat ja palju optimismi ja kannatlikku meelt, ning kui end ketist lahti rebinud väike vastik inimene kuskil läheduses iseväljamõeldud viisijuppi kiljuma hakkab, on aeg iPod kotist välja võtta.
Oma sügavates sisemistes meeleheitlustes olen tulnud järeldusele, et on olemas vähemalt neli erinevat päevitaja-tüüpi.
Esimene neist on Valge Inimene, kes läheb randa päikesevarju ning vähemalt 30-e kaitsefaktoriga päikest vältima.
Teiseks on Mõõdukad, kes lähevad randa kreemiga, millel kuni 30-e kaitsefaktor.
Kolmandana on Rumalad Eesti Mehed, kes ütlevad, et kreemid on naistele ja põlevad esimese kümne minutiga vähiks ja ajavad järgmised kaks nädalat nahka.
Ja siis on seal Peetrid.
Keskmine Peeter on oma esimese hapukoore selga saanud juba koolieelikuna, ning on avastanud solaariumi võlud hiljemalt täiskasvanu ikka jõudes. Peetri jaoks ei ole midagi imelikku selles, kui võtta kaks solaariumiaega järjest, või olla rannas kõigepealt kolm tundi ja siis veel solaariumis. Ja kui Peetri ema Peetrile siis ütleb, et ta näeb juba rõvedalt pruun välja, ei saa Peeter sellest üldse aru, sest tema arvates on ta täitsa valge.
Kui Peeter satub ekvaatorile lähemale, muutub ta rõõmsaks. Ta alustab päeva rannas kell 11, esimese kahe päeva jooksul kasutab kaitsefaktor 4-a, siis juba ilma kaitsefaktorita päevitusõli (Nivea on absoluutselt parim), mis ka luud pruuniks päevitab.
Iga Peeter teab, et näiteks Vahemere ääres olles võab päike ka pilve all lebades, niet ka pilves päeva ei lase Peeter kunagi raisku,vaid naudib seda täiel rinnal.
Loomulikult kontrollib Peeter iga päev peale päevitamist ujumispükste järgi, kui palju pruunimaks ta saanud jälle on.
Minu arvates peaks päikese leiutajale Peetri Kõrgete Teenete medali andma.
Kui me Kelluga Austrias olime, siis järeldasime mõlemad, et ka piimakohvi leiutajale peaks medali andma. Seda väärib kindlasti veel ka piima leiutaja, õlu ja sokolaadi leiutajad, ning see tüüp, kes vee sisse mullid esimesena pani. Selle aasta medal peab kindlasti parmesani juustu leiutajale minema. Tugevaks medali kandidaadiks on ka itaalia jäätis, ning esimest korda ajaloos kaalun ka medali andmist linnale, Barcelonale, kuid nende saatuse otsustab juba aeg.
Ei ma pole siin ära pööranud. I am just what I am.
Oehh aga kõige parem rand, kus ma eales ennast praadinud olen, on Mykonose saarel, ning sellele on antud väga kõlav kreekapärane nimi Super Paradise. Rand asub väikeses laguunis, vesi on türkiissinine ja suureteraline liiv on jala all väga meeldiv ja ei määri üldse nagu Barcelonas ega ole ebameeldiv nagu Nizzas. Kuna rand asub kohe mingi isegi-selle-hoone-vaatamise-eest-pean-ma-maksma –hinnaklassis hotelli kõrval, siis on see suht lapsevaba, ning varustatud päevitustoolide ja päikesevarjudega, ning rahulike päevitajatega. Kohe ranna kõrval on väga originaalse nimega baar Super Bar, kust võib omale ma-pean-peale-puhkust-selle-joogi-pärast-veel-kaks-kuud-töötama-et-seda-raha-tagasi-teha –hinnaga frappeed osta. Ehk külma kreekapärast kohvijooki.
Mykonosele jõudsin ma kümnendal juulil, viis päeva peale seda, kui minu kruiisilaev Barcelonas oma purjed heiskas ja sügaval bassitoonil linnale tuututas.
Kruiisil käisin ma laevaga Navigator of the Seas, mis mahutas 3200 külastajat ja 1200 teenindavat personali. Enamus külastajatest olid ameeriklased, nagu ka teenindav personal. Kruiis kestis kaheksa päeva ning selle aja jooksul õppisin ma unepealt ameerikapäraselt naeratama, sisutühja How are you? –d vähemalt miljon korda päevas ütlema ning mitte tõsiselt võtma väljendeid Really?, Oh my god!, või This is so fascinating!, mis kõlasid sama siiralt kui siis, kui verd täisvalgunud silmadega naabri-Muri lambale ütles: “Ma tahan sinuga ainult mängida”.
Meie seltskond koosnes kuuest, kuigi peamiselt olime peadpidi koos viiekesi, kuna üks meist, väga tunnustatud Hispaania sisearhitekt, oli kokasõltlane, ning veetis enamuse ajast kuskil “nina puuderdamas”. Üksõhtu õhtusöögi ajal oli ta omadega nii mäel, et käis ostis omale vahepeal kahekümnetuhande kroonise teemantsõrmuse. Kui see selleks.
Kruiisi hinna sees oli kõik peale alkoholi. Seega ma sõin palju. Ma sõin hommikusöögi kõrvale neli koogitükki ja lõuna kõrvale neli. Ja enne õhtusöögile minemist sõin ma ka kolm vähemalt. Ja õhtusöögi ajal võtsin ma kaks magustoitu. Kuna õhtusöök oli alati selline väga peen, kus sai väga peeneid roogasid, siis ma õppisin sööma sellist loomaliha, millele on köögis eemalt korraks kuuma panni näidatud. Väga hea on, mis sest, et ma mänguhoos naabri-Muri meenutasin.
(Ja eile kaalusin ma 101,1 kilo, ja läksin jälle trenni).
Kruiisi esimene peatus oli Prantsusmaa teiseks suurimas linnas Marseilles. Nagu igas Prantsuse linnas, oli ka seal Jumalaema kirik, mis kõrgus mäe otsas ning mille otsa oli topitud kümne meetri kõrgune ning kulde Maria isiklikult. Millegipärast mulle Prantsusel linnad siiamaani meeldinud pole. Ja nii ei meeldinud mulle ka Marseille, kuigi oli täitsa kena linn. Ehk mulle hakkab kunagi Pariis meeldima, kui ma sinna jõuan.
Prantsusmaalt sõitsime me edasi Itaaliasse, Livornosse, kus ma juba käinud olin, ning sealt edasi Napolisse, kus oli nii kuradi palav, et läksime sealt hoopis praamiga edasi Capri saarele. Väga ilus saar.
Ja siis me jõudsime paar päeva hiljem Mykonosele. Kui Barcelona on suhteliselt kallis linn, siis Mykonosel käib ülejõu isegi hingamine.
Kuid seal on nii ilus. Mis sest, et rohelist loodust pole saarel ollagi. See on korvatud valgete majade ja tuulikutega. Veetsime seal terve pika päeva varajaste hommikutundideni välja. Võtsime viie peale rendiauto, kuna kuues meist oli hommikul liiga kauaks ajaks jälle “nina puuderdama” jäänud, ning sõitsime sellega terve saare läbi. Peale rannas lebotamist sõitsime kohalikku kuuma klubisse, mille terassil nautisin naerata-ja-teeskle-et-sul-on-sellest-rahast-pohhui –hinnaga Coca Coolat ning vaatasin, kuidas päike peale suurt värviplahvatust plups! Vahemerre sulpsas.
Järgmisel päeval olime juba Santorinil, teisel kuulsal Kreeka saarel, mis asub vulkaani kraatri serval. Seetõttu on sadamast üles kaljuservale linna saamiseks kolm võimalust: väikesed gondlid, eeslid või jala teise ette seadmine. Kuna ma eeslit veel elusees katsunud polnud, võtsin ma omale viie euro eest ulja valge ratsu ning asusin temaga teele mööda suht järsku ning eeslite poolt täissitutud trepirada. Pool tundi hiljem olin ma kraatriserval ning jalutasin, nagu mu kaaslasedki, eeslisita järgi haisedes mööda valget pilvelinna, mis oli täis pisikesi, armsaid ja eksitavaid tänavakesi pisikeste poekestega. Maandusime ühel imearmsal terassil, kust oli meeletu vaade üle terve kunagise vulkaani ning enne pöördumist tagasi laeva jõin veelkord ühe oh-jumal-ma-pean-ennast-müüma-hakkama –hinnaga frappe. See oli taevalik.
Ja peale Santorinit pööras meie laev ringi ja hakkas liikuma meie viimase destinatsiooni Rooma poole. Juba teel Caprile ja sealt tagasi Napolisse nägin esimest korda oma elus oma silmaga vulkaani, sel korral Vesuuvi. Kui olime laevaga jõudnud Sitsiilia ja Itaalia vahele nägin ka tossavat Etnat, mis veel oma katust sõitu pole lasknud.
Ja järsku olingi Rooma lennuväljal. Enne karuselli peale minekut jõudis mulle üks neist sadadest lae all elavatest tuvidest kotti sittuda, niet kui ma ise väga rikkaks ei saa, siis saab seda kindlasti mu kott.
Ja nüüd ma olen jälle Stuttgartis. Imelik on veel seda kohta koduks nimetada, kuigi ma seda linna juba nii kutsun. Ja kuigi mul ausalt koduigatsust ei ole, on mul kohutav igatsus teie järgi seal. Ei lähe päeva mööda, kui ma ei mõtleks selle peale, mida ma kõik teiega läbielanud olen. Barcelonas tuli kohati nutt kurku, kui meenutasin, kuidas seal Mannu ja Kelluga higi pritsisime. Või kuidas me Ohveelja omadega Livornos McDonaldsis söömas käisime, kuna itaalia kohad olid kinni.
Vahepeal mõtlen selle peale, kuidas teie hääled kõlavad, kuidas te naerate. Kuidas me kooli omadega ilgelt asjalikku koolijuttu ajasime, ja kuidas ma lõpetamisel üldse aru ei saanud, miks see kõik läbi sai, ja kuidas ma tegelikult üldse ju kolmekümnene pole veel.
Ma näen aegajalt unes, et ma töötan jälle Centralis, ja mul pole õrna aimugi sellest, mida ma seal tegema pean. Või siis olen ma jälle saksa keele loengus, kus ma pean millegipärast inglise keele eksamit tegema, kuid aeg on juba kohe-kohe läbi saamas.
See on lihtsalt igatsus. Kurb, suur, endasse mässiv, ma-ju-nii-kohutavalt-tahan-teid-jälle-näha –igatsus. Kuid me ju näeme ka varsti. Kellega varem, kellega hiljem. See lohutab.
No comments:
Post a Comment