Ma käisin mõned päevad tagasi Madonna kontserdil Kleepuv ja Magus Frankfurdis. Jõudsime staadionipervele ligi kuus tundi enne kontserdi algust, ja ootasime koos miljoni muu inimesega umbes kolm tundi lauspäikese käes higistades, enne kui väravad lahti tehti. Kuigi pileti peal oli suurelt kirjas NO CAMERAS/NO RECORDERS, ei suutnud väravate lahtitegemise ajaks kokkuaetud turvameeste hulk seda massi enam kinni hoida ja läbi katsuda, mis metallpostide vahelt nagu tammi tagant vallapäästetud jõgi staadioni poole valguma hakkas. Nad lihtsalt laiutasid käsi ja maigutasid suud nagu kuivaleaetud kalad. Vähemalt mulle paistis nii, kui ma spurtides oma maratoni alustasin.
Ja siis. Ligi pool kilomeetrit jooksu staadionile. Läbi kolmanda tsooni. Läbi teise tsooni. Ja ma olin esimeses tsoonis, faking lava ees! Viis minutit hiljem olid nii esimene kui teine tsoon juba rahvast täis, ja need pandi kinni. Ma sain sellega hakkama, ma näen Madonnat viie meetri kauguselt!, hindasin oma saavutust rahulolevalt.
Oma pileti eest olin ma sunnitud maksma ligi 1700 krooni, ja uskuge, see pilet oli kõige odavam. Kohe lava ees saime kogemata kokku ühe sõbraga, kes oli oma pileti eest maksnud pea 5000 krooni. Selle eest sai ta ühe tasuta joogi, oraanzhi käepaela, kaelapaela ja garanteeritud pääsu esimesse tsooni. Ja sellest kõigest nämmutas ta vahetpidamata juba kaks nädalat enne kontserti, et tal on nii vinge pilet. Sel hetkel seal koos temaga kõrvuti seistes hakkas mul tast hale. Seda kolme tundi päikesevõtmist koos suure karjaga ja kaardimängimist ja õlujoomist ja naermist ei vahetaks ma mingil võimalusel mingi kergema väljapääsu tee vastu.
Ja siis järgnes veel kolm tundi ootamist. Vahepeal silkas lavale Rootsi tütarlaps Robyn, keda oli nii kodune vaadata tema nii skandinaaviapäraselt kummalises riietuses, blondide salkude lehvides rokkides. Kuigi kõla oli väga halb tema jaoks, tundsin siiski ära ta popimad palad ja karjusin koos teistega.
Vahepeal oli juba pimedaks läinud, kui järsku kustutati staadionil tuled ja nelikümmendkaks tuhat inimest hakkas hullupööra röökima. Hetkeks tekkis skitsofreeniline tunne, et ei teagi, kas see kisa on rõõmukisa või hoopis paanika. Kuid siis see algas. Lava keskel asuv kuubik helendas kirevast arvutigraafikast ja tõusis aeglaselt tükkhaaval üles lakke. Ja seal taga oli Emamesilane isiklikult oma troonil, pikad, kerge aprikoosinüansiga lained õlgadel puhkamas. Ja sumin algas.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see kontsert oli väga igav. Eelmine tuur Confessions Tour, kus ma koos Rassuga käisin Düsseldorfis, oli kordi vingem hoolimata sellest, et meil olid nii perseistekohad, kui olla said. Kontsert hiilgas oma olematu shõuga ja meeleheitliku taustagraafikaga, mis ilmselt oli loodud esimest korvama. Aegajalt veeti lavale mõni eksponaat, nagu auto või edasitagasiliikuv diskoripult, a no see oli ka kõik. Läbiv teema paistis olevat Madonna püüdlus olla väga noor ja popp ning aretada mingit teismelise/hiphopiteemat riietades kõik üheksakümnendate algusele omastesse väga värvikirevatesse kostüümidesse. Või siis tema tung kitarri mängida. Seda esitles ta esimest korda Drowned World Touri ajal 2001. aastal, kui ma nüüd puusse ei pane. Siis oli see tõsiselt lahe, kui ta veel pisut väriseva käega esimesi akorde lendu lasi. Nüüd oli ta nii kleepunud oma kitarri külge, et tuli vahepeal soov karjuda talle, et JAH SA OSKAD JUMALAST HÄSTI SEDA MÄNGIDA, WELL DONE, JA NÄITA NÜÜD TISSI VÕI MIDAGI, SA OLED JU OMETI MADONNA DZHIISAS KRAIST!!!! Kontserdi viimane lugu oli Give It 2 Me ja no see oli täiesti käest ära lastud jama. Arvutigraafikki oli ilmselt sel ajal lõunal käinud ja oma Parkinsoni-tõbise vanaema kuvari ette lasknud. (Olgu, vabandust.. ah persse ei vabanda ka tegelt).
Ja no kostüümid. Juba mainitud 2001. aasta turnee riietas Jean Paul Gaultier eriti vingesse gooti-punk –stiili. Ka Confessions Tour oli tema poolt disainitud. Ja kuigi selleaastasesse disainerite meeskonda kuuluvad mh. nimed nagu Tom Ford, Stella McCartney, YSL, Moschino, Roberto Cavalli ja Givenchy, siis tekkis ikka ja jälle küsimus, et KES OLI SEE PAHA LAPS JA LASI OMA NARKODIILERIL MADONNA RIIDESSE PANNA??
No olgu. Tegelikult polnud kõik nii paha ka. Algus oli väga paljutõotav, ja kolmanda loo Human Nature taustal ümises ja rabeles suurtel ekraanidel kapuutsiga dressipluusis lifti kinnipandud Britney isiklikult. (Mul on tegelt nii hea meel, et Britneyl jälle hästi läheb. Ja VMA jagamisel nägi ta nii hea välja, kui ta oma kolm kinnimakstud auhinda kätte sai, onju). Ja Like A Prayer, mis oli kokku segatud Felixi Don’t You Want Me –ga, ning Hung Up, mille Madonna esitas suht hard metal –stiilis oma armsakssaanud kitarri plinistades, olid mõlemad päris geniaalsed. Noja muidugi see, et ma seda rasvavaba 154 sentimeetrit väga lähedalt nägin, oli juba väärtus omaette. Minu ema küll viiekümneaastaselt selline välja ei näinud. Mis ei olegi just halb tegelikult.
Kui ma mai alguses Kylie kontserdil käisin, ei olnud mu ootused nii laes võibolla, kui seekord. Võibolla ka sellepärastb selline pisike pettumus pr. Richies. Igatahes oli prl. Minogue tuur palju vingem. Kuigi ta ei vedanud lavale peaaegu mitte mingit träni, oli shõu ülesehitatud tantsunumbritele ja tantsijatele endile. Ilmselt teab Kylie tiim paremini, et seks müüb, ja seetõttu oli ta lavale toonud tantsijad, kellede pärast oli raske preilile endale keskenduda. Madonna eelistas laliseda koos mingisuguse mustlaslaagriga. Kitarri unustamata.
Mõlema naise kontserdis oli ka muidugi midagi naljakat. Kui Kylie lasi ühe oma tantsijatest elegantselt oma käe küljest põrandale kukkuda, siis lajatas Madonna oma viimase loo ajal koos ühe tantsijaga keset lavaesist põrandale pikali.
Veel popmuusikast. Te olete ka ilmselt juba kuulnud seda Katy Perry lugu I Kissed A Girl? Käib närvidele onju? Igakord kui ma seda lugu kuulen, tuleb mul tahtmine röökida, et I FUCKING KISSED A GIRL ONCE TOO SO FUCKING WHAT?? Get a life.
Ja lõpetuseks poliitikast. Et lõpuks ka midagi Gruusia konflikti kohta kaasaarvata, avas oma suu Soome president proua Halonen, väites, et Balti riigid reageerisid selles olukorras üle. Tegelikult ma ootasin tema sõnavõttu juba selle konflikti algusest alates. Rootsi võrdles suht alguses juba väga teravalt Venemaa käitumist Hitleri retoorikaga, mis oli minu jaoks suht üllatus ühe neutraalse riigi kohta. Jano tegelikult ei oodanud ma Haloneni suust midagi enamat, kui seda sitta. Kuna Soome majandus on nii kinni Venemaas, ei saagi see lits ju midagi muud endale lubada. Jätkab samasvaimus nagu kõik eelmised. Välja arvatud Martti Ahtisaari, kes oma valitsusajal pidi kokku lükkama tänu Venemaale persekäinud Soome majanduse ja eelistas läänemeelset poliitikat ajada. Ja mida ta teeb ka praegu. Tema oli üks juhtfiguure Kosovo iseseisvumise taga, ja tema soovitab Soomel liituda Natoga. Well done. A Halonen tahab Venemaale näidata, et ta on ikka Putini bitch viibutades oma paksu sõrme Balti suunas. Sõitku perse see lammas minupoolest.
Ja siis. Ligi pool kilomeetrit jooksu staadionile. Läbi kolmanda tsooni. Läbi teise tsooni. Ja ma olin esimeses tsoonis, faking lava ees! Viis minutit hiljem olid nii esimene kui teine tsoon juba rahvast täis, ja need pandi kinni. Ma sain sellega hakkama, ma näen Madonnat viie meetri kauguselt!, hindasin oma saavutust rahulolevalt.
Oma pileti eest olin ma sunnitud maksma ligi 1700 krooni, ja uskuge, see pilet oli kõige odavam. Kohe lava ees saime kogemata kokku ühe sõbraga, kes oli oma pileti eest maksnud pea 5000 krooni. Selle eest sai ta ühe tasuta joogi, oraanzhi käepaela, kaelapaela ja garanteeritud pääsu esimesse tsooni. Ja sellest kõigest nämmutas ta vahetpidamata juba kaks nädalat enne kontserti, et tal on nii vinge pilet. Sel hetkel seal koos temaga kõrvuti seistes hakkas mul tast hale. Seda kolme tundi päikesevõtmist koos suure karjaga ja kaardimängimist ja õlujoomist ja naermist ei vahetaks ma mingil võimalusel mingi kergema väljapääsu tee vastu.
Ja siis järgnes veel kolm tundi ootamist. Vahepeal silkas lavale Rootsi tütarlaps Robyn, keda oli nii kodune vaadata tema nii skandinaaviapäraselt kummalises riietuses, blondide salkude lehvides rokkides. Kuigi kõla oli väga halb tema jaoks, tundsin siiski ära ta popimad palad ja karjusin koos teistega.
Vahepeal oli juba pimedaks läinud, kui järsku kustutati staadionil tuled ja nelikümmendkaks tuhat inimest hakkas hullupööra röökima. Hetkeks tekkis skitsofreeniline tunne, et ei teagi, kas see kisa on rõõmukisa või hoopis paanika. Kuid siis see algas. Lava keskel asuv kuubik helendas kirevast arvutigraafikast ja tõusis aeglaselt tükkhaaval üles lakke. Ja seal taga oli Emamesilane isiklikult oma troonil, pikad, kerge aprikoosinüansiga lained õlgadel puhkamas. Ja sumin algas.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see kontsert oli väga igav. Eelmine tuur Confessions Tour, kus ma koos Rassuga käisin Düsseldorfis, oli kordi vingem hoolimata sellest, et meil olid nii perseistekohad, kui olla said. Kontsert hiilgas oma olematu shõuga ja meeleheitliku taustagraafikaga, mis ilmselt oli loodud esimest korvama. Aegajalt veeti lavale mõni eksponaat, nagu auto või edasitagasiliikuv diskoripult, a no see oli ka kõik. Läbiv teema paistis olevat Madonna püüdlus olla väga noor ja popp ning aretada mingit teismelise/hiphopiteemat riietades kõik üheksakümnendate algusele omastesse väga värvikirevatesse kostüümidesse. Või siis tema tung kitarri mängida. Seda esitles ta esimest korda Drowned World Touri ajal 2001. aastal, kui ma nüüd puusse ei pane. Siis oli see tõsiselt lahe, kui ta veel pisut väriseva käega esimesi akorde lendu lasi. Nüüd oli ta nii kleepunud oma kitarri külge, et tuli vahepeal soov karjuda talle, et JAH SA OSKAD JUMALAST HÄSTI SEDA MÄNGIDA, WELL DONE, JA NÄITA NÜÜD TISSI VÕI MIDAGI, SA OLED JU OMETI MADONNA DZHIISAS KRAIST!!!! Kontserdi viimane lugu oli Give It 2 Me ja no see oli täiesti käest ära lastud jama. Arvutigraafikki oli ilmselt sel ajal lõunal käinud ja oma Parkinsoni-tõbise vanaema kuvari ette lasknud. (Olgu, vabandust.. ah persse ei vabanda ka tegelt).
Ja no kostüümid. Juba mainitud 2001. aasta turnee riietas Jean Paul Gaultier eriti vingesse gooti-punk –stiili. Ka Confessions Tour oli tema poolt disainitud. Ja kuigi selleaastasesse disainerite meeskonda kuuluvad mh. nimed nagu Tom Ford, Stella McCartney, YSL, Moschino, Roberto Cavalli ja Givenchy, siis tekkis ikka ja jälle küsimus, et KES OLI SEE PAHA LAPS JA LASI OMA NARKODIILERIL MADONNA RIIDESSE PANNA??
No olgu. Tegelikult polnud kõik nii paha ka. Algus oli väga paljutõotav, ja kolmanda loo Human Nature taustal ümises ja rabeles suurtel ekraanidel kapuutsiga dressipluusis lifti kinnipandud Britney isiklikult. (Mul on tegelt nii hea meel, et Britneyl jälle hästi läheb. Ja VMA jagamisel nägi ta nii hea välja, kui ta oma kolm kinnimakstud auhinda kätte sai, onju). Ja Like A Prayer, mis oli kokku segatud Felixi Don’t You Want Me –ga, ning Hung Up, mille Madonna esitas suht hard metal –stiilis oma armsakssaanud kitarri plinistades, olid mõlemad päris geniaalsed. Noja muidugi see, et ma seda rasvavaba 154 sentimeetrit väga lähedalt nägin, oli juba väärtus omaette. Minu ema küll viiekümneaastaselt selline välja ei näinud. Mis ei olegi just halb tegelikult.
Kui ma mai alguses Kylie kontserdil käisin, ei olnud mu ootused nii laes võibolla, kui seekord. Võibolla ka sellepärastb selline pisike pettumus pr. Richies. Igatahes oli prl. Minogue tuur palju vingem. Kuigi ta ei vedanud lavale peaaegu mitte mingit träni, oli shõu ülesehitatud tantsunumbritele ja tantsijatele endile. Ilmselt teab Kylie tiim paremini, et seks müüb, ja seetõttu oli ta lavale toonud tantsijad, kellede pärast oli raske preilile endale keskenduda. Madonna eelistas laliseda koos mingisuguse mustlaslaagriga. Kitarri unustamata.
Mõlema naise kontserdis oli ka muidugi midagi naljakat. Kui Kylie lasi ühe oma tantsijatest elegantselt oma käe küljest põrandale kukkuda, siis lajatas Madonna oma viimase loo ajal koos ühe tantsijaga keset lavaesist põrandale pikali.
Veel popmuusikast. Te olete ka ilmselt juba kuulnud seda Katy Perry lugu I Kissed A Girl? Käib närvidele onju? Igakord kui ma seda lugu kuulen, tuleb mul tahtmine röökida, et I FUCKING KISSED A GIRL ONCE TOO SO FUCKING WHAT?? Get a life.
Ja lõpetuseks poliitikast. Et lõpuks ka midagi Gruusia konflikti kohta kaasaarvata, avas oma suu Soome president proua Halonen, väites, et Balti riigid reageerisid selles olukorras üle. Tegelikult ma ootasin tema sõnavõttu juba selle konflikti algusest alates. Rootsi võrdles suht alguses juba väga teravalt Venemaa käitumist Hitleri retoorikaga, mis oli minu jaoks suht üllatus ühe neutraalse riigi kohta. Jano tegelikult ei oodanud ma Haloneni suust midagi enamat, kui seda sitta. Kuna Soome majandus on nii kinni Venemaas, ei saagi see lits ju midagi muud endale lubada. Jätkab samasvaimus nagu kõik eelmised. Välja arvatud Martti Ahtisaari, kes oma valitsusajal pidi kokku lükkama tänu Venemaale persekäinud Soome majanduse ja eelistas läänemeelset poliitikat ajada. Ja mida ta teeb ka praegu. Tema oli üks juhtfiguure Kosovo iseseisvumise taga, ja tema soovitab Soomel liituda Natoga. Well done. A Halonen tahab Venemaale näidata, et ta on ikka Putini bitch viibutades oma paksu sõrme Balti suunas. Sõitku perse see lammas minupoolest.
No comments:
Post a Comment