3. MAI 2007

Arsti minust ei saanud, kuigi ma isegi selleks kunagi pürgisin. Otsustava tegurina selle unistuse purunemisel oli muidugi see, et ma ei sooritanud sisseastumiseksameid piisavalt hästi, kuid üks oluline pisitõsiasi on ka see, et suuremas koguses verd väljaspool oma loomulikku keskonda nähes kipun ma minestama. Kuigi minu neuroloogist ema väidab, et sellega harjub. Nagu laipade lahkamisega, millega iga arstiks pürgiv tudeng tegelema peab. Tema väitel harjub ka sellega niivõrd, et tükeldamise käigus on võimalik isegi süüa, ilma seejuures oksendamata. Muidugi mitte tükeldamise tulemite söömisega. Võileibade näiteks. Mis on eelnevalt kodus valmistatud.

Nii kurb, kui see ka pole, ei saa ka minust kunagi lendurit. Mille üle ma ei teagi kohe, kas olla rõõmus või poetada pisar. Iga kord, kui ma astun lennukisse, kaotab minu muidu suure igavese tulena põlev Optimism igasuguse meelerahu. Ja seejuures tõstavad pea peale minu Kõrgusekartuse ka Pessimism ning Masohhism, kes kõik kolmekesi mitte ainult ei naera kõvasti kooris Optimismi peale, vaid seejuures näitavad talle inetult lausa keskmist sõrme.Kui ma olen juba ennast maha istutanud, kinnitan ma muidugi hoolikalt turvavöö, mitte et sellest mingit suuremat kasu oleks, kui see tehnoloogiline ime kümne kilomeetri kõrguselt tänu oma imelisuse kadumisele vabalt langedes uue ja huvitavama maandumiskoha leiab.Jägnevalt loen ma närviliselt läbi kõik, mida lugeda annab, ükskõik, mis keeles see siis parasjagu on. Erilist tähelepanu pööran ma nüüdsest selle voldiku ignoreerimisele, mis sisaldab instruktsioone, kuidas omale teatud olukordades kasutatavat lennukirõivastust selga ajada, ja mida sellega kõik teha saab. Ja kuidas leida lähim väljapääs, kui lennukis tekib piiratud nähtavusega olukord, mis võib olla tingitud näiteks kütuse põlemisest (huvitav, kas nad ise ka usuvad seda, et kui tiib põlema läheb, et see siis põleb pisikese ja aeglase leegikesega niikaua, kuni lendurionud tiivulise pehmelt metsa poetavad, et siis reisijad omale rätikukesi näokesele surudes mööda imetoredat liugteed ennast lennukist välja libistada saaksid?). Millegipärast arvan ma, et kui see mitmest tonnist erinevast, hapnikust olulisemalt raskemast algainest koosnev masin kümne kilomeetri kõrguselt mingil tehnoloogilisel/inimlikul/müstilisel põhjusel ootustele mitte vastavalt alla tulema peaks, et ka siis sellest laest elegantselt laskuvast hapnikumaskist mingit suuremat kasu on, kui näiteks turvavööst. Ma olen kuulnud, et maski kaudu manustatav puhas hapnik tekitab inimestes eufooriat. Et siis kui allatulemisega kiirustamiseks läheb saaks võidukalt mõtelda: Ma näen põlde, vau! Ma näen põldu, vinge! Ma näen kiirustades kolivaid põldhiiri, ossa per...

Minu arvates võiks hapniku asemel hoopis naerugaasi inimestele jagada. Siis oleks vähemalt naljakas, kui mootor põlema peaks minema. Et ei oleks nagu, et: Appi, me sureme!, vaid: Ha-ha-ha, me sureme, ha-ha-ha! Siinkohal oleks vist päris irooniline mainida, et naermine pikendab iga. Või, et kes viimasena naerab, naerab paremini.

Kuid ma võin julgelt väita, et ma olen päästnud vähemalt kümneid inimelusid, ja vähemalt samapalju põldhiirte elusid, tänu sellele, et minust ei saanud kunagi lendurit. Ilmselt ka tänu sellele, et minust kunagi arsti ei saanud.

Jah, ma olin jälle lendamas. Kõigepealt hoidsin kramplikult oma kümne küünega istmest kinni teel Münchenist Barcelonasse, siis pigistasin silmi kinni teel Barcelonast Berliini, ning lõpuks tekitasin omale otsaette uusi kortse teel Berliinist Münchenisse.

Barcelona on väga ilus linn. Ja väga suur linn. Sest kui kaardi pealt vaatad, et mingi ots punktist A punkti B on ju lausa kiviga visata, siis peab omale välja vaatama väga kerge kivi ning käima Kuidas-Visata-Väga-Kerget-Kivi-Väga-Väga-Kaugele –kursustel pikemat aega. Õnneks on neil metroo, sest kergeid kive otsides võib suht tohmani mulje endast jätta.

Maandusin lennukiga, õnneks plaanikohasel maandumiskohal, eelmine neljapäev. Ilm oli sitt, kuid lämbe, mingeid skulptuure parasjagu laiali ei veetud ega aknaid sisse ei pekstud. Esimesed kaks päeva veetsin muretult linna peal trampides ning süüdimatult shopates. Reede õhtul käisin ka sõpradega baaris, kust leidsin omale uued sakslastest sõbrad, kellega pidutsesin hooletult laupäeva hommikuni kell kuus.

Põnevaks läks alles samal hommikul kell üksteist, kui ärkasin 39-e palavikuga. Tänu oma kahest arstist reisikaaslastele, limonaadile ning tänapäeva moodsale meditsiinile sain ma palavikust võitu kella seitsmest õhtul, kui järgmine kord silmad lahti tegin. Peale seda kinnitasin omale, et mehed ei nuta, ning läksime kõik koos sööma ja siis jälle baari ja veel kluppi.

Pühapäeva väga hilisel hommikutunnil ärgates olin suht kindel, et mu palavik hakkab juba mingit uut eluvormi moodustama ning juurdlesin, et kas peaks talle tere hommikust ütlema.

Kuid kergest haigusest hoolimata jõudsin Barcelonaga natuke ikka tutvuda ka. Linna südames jooseb põiki mereäärega nende kuulus bulevaard Las Ramblas, mis on päeval täis turiste ja öösel õrnema soo esindajaid, kes kannavad suht agressiivselt hoolt selle eest, et maailma vanim amet välja ei sureks ja ikka vanimana püsiks.Hispaanlased on lühike rahvas. Ma pole veel suutnud otsustada, et kas see on tingitud nende üldisest laisast mentaliteedist – et pole viitsinud pikemaks kasvada, või siis geenidest, kuid see absoluutselt ei häirinud mind. Nii tore on selget sihti ees omada, samal ajal kui see kääbusrahvas sul jalgevahelt läbi laseb.

Pühapäeval külastasin ka oma uute sakslastest sõpradega Güelli e Gaudi parki, mis on justnimelt tema poolt isiklikult rajatud ja täis müstilisi koopaid, tornikesi ning neid toredaid ümmarguste nurkadega piparkoogimaju. Ma nii püüdsin ühele sakslasele auku pähe rääkida, et see läheks ja prooviks, kas need on järsku päris piparkoogist, aga ta ei tahtnud seda teha millegipärast.

Järgnevalt käisime ka Sagrada Familia kirikut vahtimas, mis on tegelikult üks suur ehitusplats. Peale paaritunnist ootamist, seaks higistamist ning teatud summa maksmist saab seda ehitusplatsi ka seestpoolt näha. Seda me aga ei teinud. Siit teile äriplaan – kui Tallinnas midagi suuremat jälle ehitama hakatakse, siis tõmmake ehitusplatsile tara ümber ja hakake pileteid sisse müüma, ja vaadake kuidas turistid ootavad palehigis tunde, et kraanasid ja ehitusmehi passida. Mina kavatsen igatahes oodata veel 20 kuni 40 aastat, kuni see Gaudi masterpiis lõplikult valmis on ning siis siseneda sellesse kirikusse ilma hirmuta, et mingi haamer mu pealael omale maandumiskoha leiab.

Üldse on Barcelonas kerge aru saada juba kilomeeter enne mingisugust muuseumi, et eespool on mingi muuseum. Seda tänu higistele turistidele, kes siis kuskil Picasso või Miró või mingi muu muuseumi sabas moodustavad vaatamisväärsuse omaette. Neile ei meeldi, kui neist pilti teha.

Ka ei suutnud ma aru saada, kuidas inimesed hordidena Barcelona jalgpallistaadioni külastavad, olgugi, et see peaks vist maailma suurimaid olema. Ilmselt sellepärast, et seal Barcelona meeskonnas mängib Ronaldinho või mis iganes ta nimi on. Teate küll, see jalgpallur, kes näeb täpselt selline välja, nagu oleks ta just eile palmi otsast alla tulnud ja püksid jalga tõmmanud.

Esmaspäeval lendasin ma oma sõbra Palaviku ja uue sõbra Bronhiidiga Berliini, kus magasin jälle terve päeva. Õnneks kandsid sõbrad mu eest suurt hoolt ning sel korral sõin juba rohkem meditsiinilisi saavutusi, ning teisipäevaks olin juba suht terve. Nii terve, et suutsin isegi 5 tundi linna peal vastu pidada. Ilm oli väga ilus ja soe, parasjagu mingeid sambaid minema ei tassitud ega aknaid segi ei pekstud. Kuigi linnas oli 20000 politseid igaksjuhuks, kuna oli oodata suuremat sorti mairahutusi.Berliin on ikka väga vinge linn. Ja Berliin on muidugi midagi palju enamat kui Branderburgeri väravad või Reichstagi klaaskuppel. Nagu Tallinngi, ei saa see suurlinn ka ilmselt kunagi valmis. Terve linn on täis kraanasid ning kõikjal, peamiselt ida poole peal, renoveeritakse kõike, mida renoveerida annab. Kui vana enam taastada ei anna või ei taheta, pannakse asemele täiesti modernne maja, mis sobib vana kõrvale täiesti suurepäraselt. Ida pool on täielikult renoveeritud Karl Marxi allee, mis kuni müüri kukkumiseni oli Stalini allee, ning tänu viimasele on see viie kilomeetrine, tubli saksa kiirtee laiune ja tikksirge ehe näide sovjeti tänavaplaneeringust ääristatud täiesti perfektsete stalinistlike kõrghoonetega. Allee lõpeb Alexanderplatziga, mis meenutab oma täies pompöössuses mõnda Moskva linnaosa ning mis mõne aasta möödudes peaks täituma pilvelõhkujatega.

Sealt edasi lääne poole liikudes jõuab Muuseumisaarele, kus renoveeritakse täies hoos kõiki neid muuseume, mis teise maailmasõja ajal katki tehti. Käisin ühes neis vaatamas Pergamonialtarit, mis osteti kunagi Kreekalt, toodi kohale ning siis ehitati muuseum selle ümber. Loomulikult tahab Kreeka nüüd seda tagasi saada. Aga Saksamaal on tshekid alles, niet sitt päev Kreekale.

Samas muuseumis olid ka Baabüloni Istari väravad. Teate küll need sinised ja erinevate loomade kujudega. Mina arvasin, et neid enam ei eksisteeri. Aga võta näpust.

Järgmises muuseumis vaatasin tõtt Nefertitiga, mis oli kingitus Saksamaale Egiptuse kuningalt kunagi eelmisel sajandil. Või üleeelmisel. Ja loomulikult tahab Egiptus nüüd seda tagasi saada. Aga kuna Saksamaal on ka selle kingituse paberid korras, siis sitt päev ka Egiptusele.

Muuseumide kõrval on ka kohe vana DDRi parlamendihoone, mis ehitati keisripalee asemele, mille peale teist maailmasõda lasid õhku kohalikud kommunistid. Nüüd on parlamendihoonest alles hunnik sitta, ning mõne aasta pärast alustatakse keisripalee taastamisega, mis on minu arvates äärmiselt tore idee. Ning äärmiselt kallis idee. Nimelt on keisripalee vastu olevad inimesed leidnud miljard põhjust, miks seda taastama ei peaks. Kuid kuna otsus on tehtud, siis sitt päev neile.

Jällegi edasi läände liikudes mööda Unter Den Lindenit jõuabki väravateni, mille kõrval taastab oma saatkonda USA ning oma turvalisusele viidates on kinni pannud ühe suure tänava. Sama põneva otsuse on teinud ka Briti suursaatkond. Sealt edasi lõunasse liikudes jõuab Berliini ühele modernseimale platsile – Potsdamer Platzile, mis meenutab natuke Tallinna Cityt. Või parem oleks vast vastupidi öelda, kuna see koht on kümme korda suurem.

Potsdameri platsilt või edasi sõita jälle ida poole läbi Kreuzbergi, mis on eriti popp linnaosa hetkel ning ka ilmselt tulevikus. Asustatud on see peamiselt kunstnike ja üldse loomeinimeste poolt.

Muidugi ei saa Berliinist lahkuda ilma müüri nägemata. Kõige pikemat alles jäetud juppi nimetatakse East Side Galleryks ning see on muljetavaldav. Tegelikult on muljetavaldav ka Kreuzbergis asuv armas pisike bulevaard, mis kulgeb mööda kunagist müüri asukohta. Müür asus seal keset tänavat ning mõnikord visati ida poolt inimesi üle lääne poole just sealt. Neist paljud maandusid küll vabadena, aga surnutena.

Berliin on ka suur sisehoovide linn. Neis kihab täiesti omamoodi baari-, kohviku- ja restoranielu, kui väljaspool tänavatel. Berliin on ka minu suureks üllatuseks suur rannalinn. Igale poole jõe äärde on rajatud liivarandu koos palmide ja rannatoolidega, kus inimesed omale täie rahuga õlut sisse ajavad. Ja siis öösiti mingi kuuma biidi saatel nõtkuvad.

Kahjuks ei jõudnud ma sel korral külastada seda Kölni suurust parki keset Berliini, kuna mu sõber Bronhiit otsustas lisaks kopsutükikestele ka ajutükikesi minust eemaldama hakata. Muidu oleks ma käinud selle hiigelsuure sovjeti monumendi najal nina nuuskamas. Varsti olen ma jälle Omakodumaal. Mis tähendab jälle mingilmääral lendamist.

Oma sügavates filosoofilistes siseheitlustes olen ma mõtelnud sellegi peale, et miks nad ei ehita reisilennukitesse selliseid istmeid, kust saaks teatud olukordades ennast taeva poole katapulteerida, teate küll nagu reaktiivlennukites. Aga seda ilmselt just minusuguste pärast. Sest ilmselt juba esimese värina puhul ütleks ma kõigile tänan tähelepanu eest ja aidaa, ning teeks kerge nupuvajutuse saatel vahemaandumise.

Homme saabub minu õukond Omakodumaalt ning edasi sõidame Firenzesse ning sealt juba kuskile Toskaana lagendikul asuvasse villasse nädalaks. Teisipäeval, 8. MAIL tähistan päikesepaistes ja 26e kraadises palavuses OMA SÜNNIPÄEVA koos ühe sabraanjega, kel on päev varem sünnipäev. Teemaks on meil eesti pulmad, ning võite aint korra arvata, kes abielluvad. Saadan ka teile kutse ning kaardi, kuidas kõige paremini kohale leida. Ta-ta-rat-ta-raa!!

Tänan teid meeldiva lennu eest ning ootan teid uuesti Peeter Scaryair pardale!