20. APRILL 2007

Oh booozhe moi kust kohe alustada.Munadepühad läksid väga toredasti, tänan küsimast.

Kätte on jõudnud siis see aeg aastast, kus ere päikesevalgus ja nii ootamatult muutuv loodus ajavad masendusse nii mõnegi pea. Eriti on seda märgata siinsetel kiirteedel, kus suitsiidsed putukad ennast mööda autoakent laiali ajavad. Ilmselt on neist paljud moodustanud ka erinevaid ususekte, kes siis viimsepäeva mittesaabudes on otsustanud ise oma päevad lõpetada tervete parvedena lömastudes. Aga võibolla on hoopis tegu sõjaga inimkonna vastu. Et nagu püüavad autosid pikali nimodi ajada. Vot ei tea. Huvitav onju?

Meil läheb koolis hästi. Neljad-viied nagu ikka. Igas loengus koos kohalikega kaotab Keili oma pea, kuna kohalikel tundub olevat suuremaid probleeme kuse- ja mölapidamatusega. Ilmselt oleks Prostamoluno siin riigis hitt-toode number üks. Ja ka see hõbedane teip, millega torusid kinni tõmmatakse, oleks ilmselt Kellule meeltmööda. Mitte torude kinnitõmbamiseks.Ja ka tugevamat sorti köis, millega neid tooli küljes hoida.Siinkohal toon ära möned Kellu Parimad Hitid Läbi Aegade:

“Put*i ta võiks selle tooliga pikali käia, kõõlub raisk” (jah ta on õppinud kasutama erinevamaid sõnu),

“Nüüd ta sööb pulgakommi! Kisuks tal selle suust välja, koos hammastega!”

Ja selle peale, kui ma ükskord pikemalt kui tavaliselt päikesepaistet imetlesin, kiljatas Iseseisev Noor Naine: “PEETER, tee vähemalt nägu, et sa kuulad!”

Ükskord, kui hakkasime välja minema “kohvikusse” “kohvi” jooma, millele eelnevalt olime juba natuke “kohvi” joonud, ja ma teda kiirustama sundisin, käratas INN mu peale: “Katsu ise oma ripsmeid purjus peaga värvida!”Maailm on nii muutlik onju?

Igatahes alustasime me oma dieeti, et suveks Barcelonas peesitades kaunid ja saledad välja näha. Sest muidu sealses rannas lebades tuleksid Greenpeace inimesed ja püüaksid Keilit tagasi merre aidata pidades teda randauhtunud vaalaks.

Käisime reisimas. Tegime ilge tripi Sveitsi, kus külastasime kokku liiga mitut linna, kus kõik kirikud näevad välja täpselt ühesugused. Siinkohal pean teid kõiki kahjuks kurvastama. Vastupidiselt meie kõigi ootustele ei vedele Sveitsi linnade tänavatel ei kullakange ega suuri rahatähti. Kuid kui sellest pettumusest üle saada, on see pisike terrorismi-, narko- ja muust kahtlasest rahast pulbitsev riik väga kena.

Zürichis tasub võtta jäätis Mövenpicki kohvikust ja minna seda lutsima järve kaldale koos mõnesaja muu inimesega. Ja siis seal tasub käia moodsakunstimuuseumis. Soovitavalt mitte 25min enne sulgemist, et vältida seda ühest kunstizaalist teise jooksmist, kuna kõik picassod ja moneed ja cezannid ja chagallid ja mirod tekitavad tõsist pea- ja silmavalu, kui neid püüda haarata punnis silmadega kolme sekundi jooksul.

Baselis minge ostke supermarketist omale kokakoolat, banaani ja ohtralt sveitsi sokolaadi ning minge istuge jõekaldale päikest võtma. Vahepeal, kui liiga palav hakkab, ronige jalgupidi jõkke.

Lausannes ei näinud ma seda ilu, mida ilgelt igalpool kiidetakse, niet kui ilm on sitt, siis sõitke sealt mööda.

Genfis on suur purskaev ja kui olla näoga Lac LeMan-i poole, siis on pangad vasakut kätt ja kellad paremat kätt.

Sveitsis olles tasub otse loomulikult süüa ohtralt sokolaadi. Esiteks on see maailma parim ja teiseks ei maksa see nii kohutavalt palju, kui Eestis või mujal, kuigi ta maksab ka seal normaalselt. Nagu kõik muugi. Peale bensiini. Mina sõin seda umbes täpselt 300 grammi päevas. Sokolaadi see tähendab.Ja seal tasub teedel naeratada hästi palju. Sellepärast, et seal tehakse koguaeg sinust pilti. Esimest korda tehti minust pilti Liechtensteinis, kui sõitsin läbi asula 70ga. See tuli nii ottamatult, et ei teadnudki, et oleks pidanud naeratama. Aga hiljem juba lehvitasin ka kaameratele. Keilist tehti ka pilti, siis kui ta tagasi läbi Liechtensteini sõitis. Ma loodan, et ta nägi kena välja, et mitte eestlasi häbistada.

Seda ma küll kahjuks ei tea, kust need pildid kätte saab.

Ja siis ma käisin enne Sveitsi Sarajevos. Nagu me kõik teame, käis sealt 11 aastat tagasi jube sõda üle, mida võib ka praegu veel kohapeal märgata. Kuigi peatänav on pea täielikult taastatud, on kohe sealt kõrvalekaldudes näha, kuidas serblased linna mulgustasid.

Linn on täis meeletult ilusaid austerlaste poolt enne esimest maailmasõda ehitatud juugendmaju, milledest enamus aga seisab varemetes või on kiirteel selles suunas. Samuti on terve linn täis kuuli- ja pommiauke tänavatel, majaseintel ja täiesti selgelt ka vanemate inimeste ilmetes.

Sarajevos olles käisin sillal, kus lasti maha Austria-Ungari kroonprints Franz-Ferdinand koos oma naisega, peale mida algas esimene maailmasõda. Samuti käisin juutide surnuaial, mis oli täiesti mineeritud serbide poolt sõja ajal ning mille demineerimine lõppes alles eelmise aasta lõpus. Seal ringi kõndimine oli suhteline genotsiid närvirakkudele, kuna pidevalt mõlkus mõttes, et kas nad ikka korjasid kõik need miinid sealt ära. Ja kuna demineerimise käigus pöörati terve surnuaed pea peale, siis tegeleb aju täiel võimsusel ka nende poolikute sääreluude, kolpade ja selgroolülide ignoreerimisega, mis igalpool vedelevad.

Kuna ilm oli linnas sel ajal suht vihmane ja hall, oli ka linn sedavõrd hall ja kurb, et kohati tuli kohe ahastus peale. Eriti kui kõndisin mööda nn Romeo ja Julia silda, kus said surma kaks esimest tsiviilisikut. Või siis kesktänaval, kus on täiesti selgelt nn Sarajevo roosiga ära märgistatud esimese pommi maandumiskoht. Kurb on see linn.

Kuid inimesed on väga positiivsed, eriti nooremad. Ja nad on nii abivalmid ja sõbralikud ja minu eriti suureks imestuseks oskavad nad väga hästi inglise keelt rääkida. Ja kohapeal tasub tuttavaks saada nii kohalikega, kui ka mittekohalikega. Eriti selliste inimestega, kes töötavad Bosnia valitsuse heaks. Sain tuttavaks inimesega, kes asendab põhimõtteliselt kohalikku välisministrit ning on riigis tähtsuselt teine inimene. Tänu tema suuremeelsusele külastasin ka seda kuuli- ja pommikindlat maja, kust tegelikult valitsetakse Bosniat. Sest kuna neil on seal kolm presidenti, kes kunagi midagi kokku lepitud ei suuda, siis valitseb riiki Office of the High Representative eesotsas siis selle Kõrge Esindajaga, kelleks on üks vana onu. Sain tuttavaks ka teiste tähtsate inimestega sealt ohvisist, ning eri põnev oli käia nendega koos üks õhtu kohalikus eri peenes restos söömas, turvameeste saatel. Seal oli ka põnev jälgida kohalikku õrnemat sugu, kellele ilmselgelt meeldib eksperimenteerida erinevate kosmeetiliste värvidega. Kahjuks küll mitte eriti produktiivselt. Kui seda mitte just moodsaks kunstiks nimetada. Mis annaks silmad ette, sõna otseses mõttes, ükskõik millisele picassole või moneele või cezannilevõi chagallile või miroole.

Kui olin teist korda Sarajevos paar nädalat hiljem, oli ilm juba päikseline ning kuum nagu põrgus ning linn nägi välja hoopis teine. Sellel reisil käisin kuulamas kohalikus ooperimajas Rootsi kuninglikku filarmooniaorkestrit, surusin oma higise pihuga kätt nii sellel vanal onul kui ka Tema kõrgeaususel, hertsog dr. Otto von Habsburgil, kes oleks praegu Austria-Ungari keiser, kui tema vanaonu poleks seal sillal maha lastud. Või juhul kui esimene maailmasõda oleks teise lahenduse saanud. Tema on ka suht vana onu.Terve ooperimaja kubises turvameestest, kes võtsid mind suht kiiresti omaks. Kui üht omade hulgast. Mul polnud kahjuks aga neid toedaid lelusid kaenlaall, millega saab inimesi auklikeks teha. Igaksjuhuks ei hakanud ma neilt neid lunima ka. Muidu oleks võibolla isegi andnud. Mis ma siis sellega peale oleks hakanud.

Nädal tagasi käisin Horvaatia rannikul ning Dubrovnikus. Esimene mõte, mis rannikule jõudes pead läbib on OSSSSSSSSSSSSSSSSA PERSE KUI ILUS SIIN ON!!!! Tõsiselt. Kuna sõja ajal ei toimunud seal mingisugust kaubandustegevust, on meri täiesti puhas ning smaragdrohekas-safiirsinine ning isegi viie meetri sügavuses võib näha selgelt merisiilikuid, keda ei tasu omale ujudes jalga astuda. Sest siis on sellest ilust sügavalt pohhui.

Esimesel õhtul käisime inimestega kalarestos söömas, kus sõin esimest korda elus austreid. Teate kuidas neid süüakse onju? Kõigepealt pigistad sellele pahaaimamatule selgrootule selga natuke sidrunimahla ja siis kui ta veel surmakrampides tõmbleb, luristad ta omale kurku. Väga maitsev! Ja siis ma sõin kaheksajalarisotot, mille värv juba ajaks nõrganärvilised öökides oksele. Nimelt oli see täis kaheksajalatinti, mis on muidugi must ja põneva lõhnaga. Kuid mina mämmutasin seda väga rõõmsalt oma järjest mustemate huulte ning keelega ning kõige lõpuks naeratasin rahulolevalt oma mustade hammastega tänutäheks ettekandjale.

Peale õhtusööki otsustasin tutvuda veel natuke öise loodusega, et kergem magada oleks. Oma ekspeditsiooni käigus leidsin ühe Boeing 747 suuruse rohutirtsu, kes parasjagu peesitas tänavalambi valguse soojas. Kui teda natuke kepiga surkisin vaatas ta mulle otsa sellise näoga, et hammustab mul kohe pea otsast ära, kui ma teda rahule ei jäta. Kergelt ehmununa jätkas mööda pimedamat rada, kus mingisugune kanaline otsustas mind tervitada röökides täiest kõrist minust mingi meetri kaugusel KKIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!! Kui olin ennast peaaegu emaseks ehmatanud, vastasin ta tervitusele oma meheliku kiljatusega ning otsustasin, et Aadria mere äärse öise floora ja faunaga on kõige parem tutvuda päevavalguses, kui fauna magab ja floora õitseb.

Milles aga eksisin. Järgmisel päeval ühes eriti ilusas ja hästilõhnavad aias jalutades vahetasin värvi lennukisuurust herilast nähes ning röökisin oma häälepaelad lahti kui mingisugune värvikirev, kohalike jaoks kindlasti pisike, kuid eestlase jaoks anakonda mõõtmeis olev madu mu eest teed otsustas ületada.Kuid juba natuke aega peale närvesöövalt kaunist jalutuskäiku maandusin kivisel rannal, kus kõrvetasin omale kohe selga särgi ning ülejäänud aja tegelesin rantide ühtlustamisega ning Aadria meres kristallselges vees merisiilikute vältimisega. Samas tutvus ka mu selja avarustega mingisugune tundmatu sitaratas, kes märgistas oma maadeavastust mitmete hammustustega. Õnneks pole ma siiani veel halvatuks sellest jäänud.

Dubrovnik on ka väga ilus koht oma marmortänavate ja linnamüüride ja inimeste ja kohvikute ja kõige muu ajaloolisega. Neil on seal nüüd ka Hilton. Kahjuks ma Parisit ei näinud.

Oehhhhhhh....Järgmine neljabä lendan ma Barcelonasse ja siis Toskaanasse oma sünnipäeva pidama ja siis EESTISSE kaheks nädalaks!!!!! Võite mind jälle leida Puisest millegi väga tähtsa kallal pusimast.

Nagu aru olete juba saanud, kooli siin eriti meie aja raiskamisega ei tegele.