27. OKTOOBER 2006

ega poleks ju oodanud küll, et ma jälle nii pea kirjutan onju? ma lihtsalt mõtlesin, et ajan teid kadedaks sellega, et meil on siin nii ilusad ilmad, et jube. eile oli mägedes lausa 24 kraadi sooja. see soojus on meil puha itaaliast imporditud, kuna kui sealt tuul üle alpide tuleb, siis kõigepealt langeb õhu temperatuur iga ülestõustud saja meetri peale kraadi, ja kui ta jälle alpidest alla austriasse langeb, siis tõuseb õhu soojus poolteist kraadi iga saja allalangetud meetri kohta. kohalikud kutsuvad seda fööniks ja ei salli seda üldse, kuna põhjustab peavalu ja tigedust ja blaaaaa blaaaaa blaaaaaa. mulle meeldib.

oojaaa.. eile käisin ma jälle mägedes. üks kohalik sõber otsustas, et viib mind päikesetõusu mäetippu vaatama, ja nii me siis tõusime kell 2 öösel üles, peale seda kui olime kaks tundi maganud. sõitsime autoga itaalia piiri äärde, umbes 1700 meeti kõrgusele merepinnast ning sealt jätkasime juba edasi jala umbes kell kolmveerand neli, pilkases pimeduses. pealampidega, a ikkagi.

mets sai suht kiiresti otsa, seda jagub umbes 1900 meetri kõrgusele, siis algavad männipõõsad, mis said ka suht kiiresti otsa. ja siis üle piki kiviklibust rada, vahepeal mingeid suuri kraave ületades (pärast päevavalges tuli välja, et need kraavid on umbes kahe-neljakümne meetri laiused laviiniteed), vahepeal mööda metallredelit üles ronides, vahepeal 45 kraadise nurga all üles rühtides.

mu enesekaitseprogramm oli selleks hetkeks juba loobunud mulle meelde tuletamast, et ma ikka kõrgust kardan, ning lahkunud nagu rott uppuvalt laevalt.

ning kell 6:24 olime me tipus, 2718 meetrisel Die Serles -il, ja hakkasime päikesetõusu ootama. vahetasime ka kuivad riided selga, mis on üks oluline osa sellest, kui mäkke ronida, kuna üles tulles higistad sa ennast seaks ja üleval on väääga külm enne päikest.

teine asi, mida mäkke minnes on vaja, on väga hea füüsiline vorm. kui peale esimest sadat meetrit omal kopsutükikesi välja läkastad, siis on parem omale sellest mäest postkaart osta.päiksetõus oli täiesti imeline. taevas muutub sügavlillast tumepunaseks, valgus värvib ennast järjest kõrgemale sirutades pilved oranzhiks, kollaseks ning lõpuks roosaks. tuul pöörab pilvi ümber päikese ning hetkeks mõtled, et tegu on mingi kauge galaktikaga, mis keerleb ümber oma keskme. päikese tõustes pagevad pilved alla orgudesse, voolates nagu hallid, pehmed jõed eemale sellest justkui kuumast kuradist, mis nad hetk hiljem hajutab. liustikud kaugematel mäetippudel võtavad peaaegu kuuldava ohkega vastu esimesed kiired ning löövad sinakjalt särama.ja siis, täpselt kell 8 murdsid kiired meie tipule ja kuulutasid uue, sooja päeva algust.ja me istusime seal ja võtsime paar tundi päikest.

oehh ja kui kohutavalt kurb oli sealt jälle alla tulla. kuna ma pimedas ei näinud, kuhu me trampisime, siis päevavalges neid kuristikke vaadates proovis mu EKP (enesekaitseprogramm) kõrgusekartuse täiega autopiloodile lülitada, aga ei .. läinud see oli. niet kõik, kes te midagi kardate - kogege just seda, mida kardate. päris cheesy soovitus, onju. aga töötab :)

ja täna ma juba igatsen tagasi mägedesse. veeeeeeeeel kõrgemale. kahjuks on sel aastal juba hilja kõrgemale minna, kuna lumi tuleb peale. ka Die Serles oli juba pisut lumine. kõrgemad tipud olid täitsa lumised, mis teeb ronimise väga ohtlikuks. nüüd peab ootama järgmise suveni. ehk juba juulis saab üle kolme tuhande ronida :)..