21. OKTOOBER 2006

teie kõige armsam jälle siinpool ülevaadet andmas. ma tegelt üldse ei tea, paljud teist need meilid kätte saavad, a nohh.. tore muljetada ikkagi.päevad lähevad nii, et arugi ei saa. justnimelt ei saa aru, kuna meil pole siin midagi teha. vähemalt koolis mitte. eelmine kord, kui loengus käisin, oli vist umber täpselt 12 päeva tagasi. olin vahepeal haige ka, aga tänu sellele ei saanud ainult ühes loengus käia. ja sama lugu on siin tegelikult kõikide internatsionaalidega. kõik räägivad sellest, kuidas kellelgil on üks loeng nädalas, kellel kolm nädalat järgmiseni. me kelluga saime omale alguses lubatud saksa keelsed loengud, kuid jumal teab, millal need peale hakkavad.

no tegelikult pole me päris niisama siin ka istunud. võtsime omale niisama ühe loengusarja nimega -doing business in german speaking countries- , kus nagu otseselt äritegemisest ei räägita, vaid tutvustatakse austria ja saksa rahvast, kombeid, traditsioone jms läbi igasuguste erinevate ekskursioonide. tänu nendele tean ma kindlasti palju rohkem, kuidas austerlase või sakslasega suhtlema peab. nad tegelikult suht erinevad inimesed. kuid see selleks .. siiani oleme käinud matkamas mägedes, hüperkalli ja väga peene klaasifirma Riedel Glasi, kristalli-Swarowski, ravimi-Sandozi tehastes, ning täna ka päris austria talus.

matkamas käisime eelmine nädalavahetus. reedel kell 8 hommikul startisime oma esimese destinatsiooni poole, mis ei asunud kindlasti kaugemal, kui 15km, kuid sinna kõndisime üle kolme tunni mööda põnevaid metsa- ja mäeradu. vahepeal kuskil mäe külje peal kõndides oleks kerge kalle kõrvale tähendanud suht vormitut olekut mingi sada meetrit allpool. seal kõndides ja pidevalt alla vaadates tuletas mu enesekaitseprogramm, peale kannatlikku ootamist, et ma selle allavaatamise lõpetaksin, mulle kerge iiveldushooga meelde, et ma ju kardan kõrgust.

destinatsioonis ootas meid kerge lõuna, ning sealt edasi jätkasid juba julgemad kõrgemale, 1600 meetri kõrgusele, meie grupijuhi/õppejõu/internatsionaalse osakonna juh. dr. Kleesi juhtimisel. poole tee peal sattusin ma kuidagi kõige esimeseks, ja peale mõningast minu poolset grupivedamist mööda järjekordselt põnevaid mäeradu küsis dr. Klees, kas ma tahan teda tempoga ära tappa. sellest ajast oleme me suured sõbrad.õhtul, kui olime naasnud mägedest ja ära kuulanud kohustusliku esimese poole loengust - millised on austerlased - sõime õhtust ja tundsime ennast vabalt. õlut ja shhhhnapse juues. peale kolmandat õlut hirmutasin kellu toetusel portugaallast ja mehhiklasi rääkides, et mõnikord on eestis talvel MIINUS KOLMKÜMMEND KRAADI ja et kohati on AINULT VIIS TUNDI PÄEVAVALGUST. kuna ma eriti vabalt selles nooremas seltskonnas ei tundnud, siis järeldas dr. Klees, et eestlased pole eriti jutukas rahvas. ma ütlesin, et ei ole jah, aga et me mõtleme väga palju. see mõte meeldis talle väga ja järgmised pool tundi vestlesime temaga väga suurtel teemadel, nagu nt piibel ja religioon üldse. jutu käigus tegin ka dr. Kleesile, kui korralikule katoliiklasele, selgeks, miks ma absoluutselt katoliku kirikut ei salli. ta oli väga haaratud meie vestlusest.

veetsime öö seal samas destinatsioonis, ja kuna varem päeval selgus, et magame kõik üksteise kõrval nagu .. nt silgud pütis, siis veetsin öö norskava korealase ja täis leeduka kõrval.

järgmisel päeval peale hommikusööki kuulasime ära teise osa loengust ning asusime läbi kerge udu oma viietunnisele tagasiteele.

kuna selle nädala ainuke loeng teisipäeval jäeti ära, siis nägin koolikaaslasi jälle neljapäeval, üleeile, kui toimusid ekskursioonid Riedel Glas-i ja Swarowski tehastesse. Riedelis vaatasime, kuidas onud neljasajakrooniseid klaase ja kolme tuhandeseid dekantreid puhusid, ning peale seda olin sunnitud vaatama ka mingit üllitist inimese meeltest, mis oli kohmakalt seotud Riedeli klaasidega.

iseenesest kõik te, kes kufsteini tulla kavatsete oma elu jooksul, peaksite kindlasti vähemalt Riedeli poest läbi astuma. nagu mina tegin muidugi. kui stockmann müüb Riedeli klaasi tuhande kroonise hinnaga, siis saab kohapealt selle kätte mingi 300-450 krooniga. ning kui osta teise või kolmanda järgu klaas, kust peab eriti hoolikalt neid õhumullikesi otsima, mis selle klaasi praagiks teeb, siis saab vabshee odavalt. mina ostsin omale kuus musta valge veini klaasi sealt 900 krooniga. päris klaas oleks muidu olnud 450 tükk. ja tallinnas neid ei müüda.

Swarowskis saime käia ruumides, kus olid kõik võimalik kohad kristalli täis topitud, ning kuhu muidu turiste ei lasta ning nende omas atraktsioonimajas ChrystalWorldis, mis oli minu arvates suht nõrgalt kokkuklopsitud hübriid ükskõik millisest moodsakunstimuuseumist ning kristallidest. kuid kui ma poleks kunagi kuskil moodsakunstimuuseumis käinud, siis oleks need kuus picasso keraamilist taldrikut seal südame ilmselt põksuma küll võtnud.palju huvitavamaks pooleks osutus jällegi pood, kus oli tunduvalt rohkem kristalli välja pandud, kui kristallimaailmas. mis oleks võinud tegelt vastupidi olla. a noh, vadevaaaaaa, nagu üks saksapoolakas siin ennast väljendab.

eile käisime maailmas suuruselt kolmandas ravimitootmisfirmas sandozis, kus saime teada, kuidas penitselliini tehakse ja kus haises jubedalt.ja täna. käisime kõigepealt toredas farmimuuseumis, kus kohalik, kuid britanniast päris imearmas tädi meile väga püüdlikult kohaliku elu minevikku seletas. peale seda sõitsime peale kerget peatust ühte kohalikku päris farmi, kus saime teada, et farmielu pole üldse kerge, ning sõime väga toredat õhtusööki, mis kõik koosnes kohapeal valmistatud asjadest. mina sõin veel lõpus internatsionaalide ahhetades ära 7 koogitükki, mille peale dr. Klees ütles, et ma pole mitte ainult suur mõtleja, vaid ka suur sööja.

ja siin ma siis jälle istun. kellu läheb täna peole. mina passin, kuna homme lähen kohalike sõpradega mägedesse. seekord saan 2200 meetri kõrgusele. kui järgmine neljabä on normaalne ilm, siis lähen veel kõrgemale, ehk üle kolme kilomeetri isegi. juhhei.