tänast ilma kujundab suht uimane tuju, hootised igavuspuhangud ning toatemperatuuril kudemine. homseks on oodata pikemat unetsüklit. keskpäevast loengut mõjutab tugevalt madal teadvusrõhkkond, mis on peamiselt tingitud kõrgemalt tasemelt tulevatest informatsioonisademetest.
jah, mul on väga igav.
sel nädalavahetusel laiendasin oma reviiri stuttgardini. sõitsin sinna ühe oma sõbraga münchenist, et seal õhtust koos tema sõpradega süüa. öösel, tagasiteel münchenisse selgus, et stuttgardist on täiesti võimalik sõita tunniga münchenisse, kui hoida keskmist kiirust 200km/h peal. samas sain ka kogeda, mis tunne on sõita teistest autodest mööda nagu postidest, näiteks kiirusel 230 km/h. selleks on muidugi vaja liiga vinget pemmi.
järgmisel päeval sõin lõunat jälle uute inimestega. kõik sakslased ikka, erinevatest piirkondadest küll.
ausaltöeldes, kui keegi oleks mulle kolm aastat tagasi öelnud, et mulle hakkab saksamaa nii väga meeldima, et ma sinna ükspäev ka kolin, oleks ma talle vist lahtise käega andnud.kuid praeguse hetkeseisuga on mul küll kavas peale kooli saksamaale kolida. esikohal on ikka münchen, kui tugevalt seisab teisel kohal köln. ma pole seal veel käinud, kuid kõik sakslased kiidavad seda linna. mis sest et kole pidi olema.ja sakslased on väga tore rahvas. ja väga uhked oma päritolu üle. nii tore oli eile kuulata, kuidas üks münchenis elav saks bavaarialasi maha tegi, ning kuidas siis bavaarlane mulle ikka vastupidist ajas.
sakslastest paistab ka mingil määral välja selline kurbus või midagi sellist, eriti kui nad välismaalastega suhtlevad. ma ei teagi, millest see on. mu enda teooria kohaselt võiks see olla lüüasaamine maailmasõdades, eriti viimases, ja siis selline tampimine nii ida kui lääne poolt. võibolla ma eksin. kuid samas seisab selle kurbuse või mille iganes taga uhke sakslane. siiamaani teavad kõik sakslased, kellega tutvunud olen, väga hästi oma maa, ning piirkonna ajalugu, ning nad räägivad sellest ülihea meelega.
ja mulle nii meeldivad saksa linnad, nii palju kui ma neis käinud olen. alguses ei panegi võibolla tähele, et suuremalt jaolt on nad pea maatasa pommitatud ja siis peale sõda kiiresti väga väheste vahenditega uuesti üles ehitatud. kuid nii, et nad ikka natuke meenutaksid seda, mis seal enne olnud oli. või mulle vähemalt tundub nii. eelmine nädalavahetus sai keili omale jälle lipukese kaardi peale, kui prahas käisime. kuigi ilm oli suht sitt, oli linn nii tore, nagu eelmine kord. minu jaoks. kuna meid oli seal suht palju - kaheksa, neist neli hispaanlast - siis oli linnas liikumine suht vaevaline. justnimelt tänu hispaanlastele, kes venisid nagu tatt.
tänu keilile nägime ära suurema osa tähtsamatest vaatamisväärsustest, millest ma ka toredaid pilte tegin. prahas otsustasin ma peale kfc -s käimist, et ei söö enam kunagi üheski kiirtoiduketis ning siiani olen isegi suutnud seda lubadust pidada, kuigi eile mcdonaldsi juures olles tahtis mu organism koos nina ja suuga minust lahti öelda, et nämmutama minna. keili tuleb 17. detsembril tagasi eestisse. keegi ei tea veel kauaks, kuna meil algab jõuulupuhkus 15. detsembril ja praeguste prognooside kohaselt kestab märtsi keskele välja. vabshee onju.
keili mitte ainult ei tule eestisse, vaid lausa lendab eestisse. esimest korda lendab. ma olen talle juba andnud esialgsed juhendid, kuidas lennukis käituma peab. et näiteks istud pool lendu väga närviliselt omaette pomisedes "i'm fine, i'm fine, i'm fine, i'm fine jne" ja siis poole lennu pealt kargad püsti ja röögid üle terve lennuki "WE ALL ARE GOING TO DIEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!". see peaks kaasreisijatele muljet küll avaldama.
No comments:
Post a Comment