Nüüd oleme siis Keiliga Austriasse maandunud juba. Söitsime kaks päeva läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa. Viimane oli eriti tore, kuna sai bahni peal täiega kimada ja siis vaadata, kuidas sinust nagu postist mööda söidetakse. Poola oli muidugi suht jube oma mänguteedega, kus oli pidevalt tunne, et söidad kas puusse vöi annad vastutulevale autole musi, kuna teed olid nii peenikesed. Keili säästis ka ühe kassi elu, kes meile teele ette kargas. Tänu sellele pidurdamisele tundin ma oma süda mitte enam kurgus, vaid suus lausa.
Selle 35 tunnise resis jooksul suutsime me juba Riias öigest teest mööda keerata ja tunnikese ringi vaadata ummikutes, Poolas mingis linnas keset ööd ära eksida (jumal tänatud, et mitte päeval), palju öunu süüa ja tervel kuus tundi magada.
Kuid niisama önnelikult me reis siiski ei löppenud. Nimelt selgus kohapeal Kufsteinis, et mu auto vasak esiratas teeb kummalist häält ja kohalikus Chrysleri (!!!!!) esinduses leidsid mehhanikud, et piduriketas on väändunud >natuke (!!!!!!!!!!!), kuid et sellega pole ohtlik söita (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!) ja et saame ilusti itaalias ära käia >(!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!). Järgmisel päeval, ehk siis eile, tegi ratas juba nii jubedat häält, et kui söitsin oma kohalikule söbrale külla, siis saatis ta isa mind kuskile oma tuttava töökotta, kes siis leidis, et rattal on kaks polti viiest (need mis ratast auto küljes hoiavad) ära murdunud >(!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!), kaks keeras ta niisama käega lahti ja üks hoidis siis mind elus terve selle aja siin Austrias............ Tuli niisiis välja, et kui mul Haapsalus kummid välja vahetati autol, ei olnud kohalikud seal nende kinnitamisega eriti tähelepanelikud. Niisiis väga hea, et see alles Kufsteinis juhtus, mitte Saksamaal bahni peal 160 kildasel tunnikiirusel. Päris huvitav oleks vaadata olnud kui ratast sust 170 kildase tunnikiirusega mööda paneb. Aga siin on ilus. Keili on muidugi täisti pöördes köigest. Mäed ja majad ja järved ja puha. Ja inimesed on kohutavalt söbralikud. Nagu see mu söbra perekondki, kelle juures olin viimased kaks päeva, kuna see on teises linnas ja autot polnud. Käisime pereemaga mingeid suuri pöldmarja moodi asju korjamas ja siis andis mulle muidugi kaasa moosi ja poputas mind nagu oma poega. Andsin isegi tänu sellele andeks selle, et ta ikka veel arvas, et Eesti kuulub Venemaa avaruste hulka. Ja selgitasin talle oma suurepäraselt vigases saksa keeles, mismoodi asjad tegelikult on. Keilit polegi ma juba kaks päeva näinud. Ma loodan, et ta pole nälga surnud, kuna ta eriti sealt meie elamisest vist välja ei kipu. Aga lähen varsti ja viin talle midagi süüa. Ootan nimelt, et mu telefonilt kood maha vöetaks praegu, mille tele2 peale pannud on, et ma teiste operaatoritega kurameerida ei saaks. Ja see koodi mahavötmise on siin täiesti seaduslik, mis oli väga suur üllatus minu jaoks.
Ja homme kimame Itaaliasse. Peame küll sellele pisikesele katastroofile siin paar linna vahele jätma, kuid Vahemeri on soe ja sinna me ka kohe ujuma söidame. Ja siis igasugused linnad koos oma kirikute ja asjadega, mida Keili nii ihkab näha. Ma ilmselt tutvun kohalike veinikeldritega samalajal ja söön ennast spagettibologneesest seaks. Keilil on ka juhiload ja tee peal töestas ta, et on oskab peaaegu autoga söita ka.
28 september oleme siis stabiilsemalt Austrias ja püüame öppida ka midagi. Kuigi parema meelega vahiks pea öieli otsas ringi. Aga nojah, meil pole veel tänu koolile veel seegi kindel, mida ja kas üldse midagi me siin öppida saame. Aga sellest jube teinekord.
No comments:
Post a Comment