Veab teil seal kodumaal (teil, kes te välismaal olete, veab nagunii). Kuna olen krooniline kodumaiste uudiste lugeja, siis sain täna teada, et muuhulgas tõstetakse teil apelsinimahla hinda, ning et teil on oodata 12 kraadist sooja. Mina käisin täna offitsiaalselt sel aastal esimest korda väljas t-särgis.
Meil on siis nüüd kolitud. Kusjuures täiesti valutult. Või nohh.. meile määriti vanast elukohast kaela muidugi külmkapi lõhkumine, mille parandamine läheb maksma 45 eurot (lihtsalt üks plastmassasi läks katki, mis kedagi küll ei segaks, a no midagi pidi ju väänama meile). Õnneks ei pannud nad tähele seda, et mina suutsin sealt ära kaotada kaks teelusikat ning et Keili lõhkus ühe klaasi.Kuid nüüd oleme uues kohas ja ma olen ära suutnud lõhkuda juba ühe lillevaasi, millest ma üksõhtu teed jõin.
Nüüd on meil peale isikliku vanatädi ka jumalast ehtne sakslane naabriks, kes räägib meiega ka saksa keelt. Ja mina vaatan iga päev telekat, mis on otse loomulikult saksa keeles. Keili kohta ei oska ma sama öelda, kuna peale kolimist sai temast Iseseisev Noor Naine, kellel on jumalast suva, mida mina teen. Ma tean, et ta varjab oma toas karbitäit tomateid. Ma juba ükspäev ütlesin talle, et need EI OLE kanamunad, et neid haududes tulevad tibud välja, a ma pole päris kindel, kas ta mind uskuma jäi. Kergelt öeldes oleksin ma ülimalt üllatunud Emakeses Looduses, kui sealt toast ükspäev mingit kaagutamist peaks kostma. Samas võiks see kaagutamine märku anda ka Keili vaimsest tervisest. (põnev teema, mille üle juurelda, onju). Kuid jah, sest ajast kui temast sai Iseseisev Noor Naine, ei tea ma ta tegemistest nii palju kui varem.
Uues kohas on meil aint üks pisike probleem. Nimelt antakse siin soojavee boileri suurusega selgelt mõista, et LESS IS MORE, mis tähendab aga seda, et soe vesi saab otsa juba enne kui sa kraani lahti oled keeranud. Oleme siin juba varem oma sügavalt filosoofilistes keskusteludes Keiliga tulnud järeldusele, et austerlased ei oska äri teha, kuna nad eiravad oma potensiaalseid kliente hoides poode suletuna jne. Ilmselt ka siinkohal tuginevad nad elufilosoofiale LESS IS MORE. Meie uueks sloganiks austerlastele on (millega me kavatseme muidugi roppu raha tegema hakata) BE AVAILABLE. Ja tulenevalt soojavee boilerite suurusest võiks selle lõppu veel lisada BECAUSE SIZE (kogust silmaspidades) MATTERS. Põnev onju.
Hea asi uues kohas on, et enam ei pea muretsema prügi ja wc-paberi pärast, kuna need vastavalt siis kaovad ja lisanduvad täiesti iseseisvalt. Olen kuulnud jutte mingist müstilisest vanatädi pojast, kes seda kõike organiseerib, kuid SEEING IS BELIEVING ning enne seda kindel ei saa olla (...kui ma siin kord juba sügavuti filosoofilistes hoovustes liikuma hakkasin).
Igatahes on teil nüüd põhjust meid õnnitleda. See tähendab, veelgi enam põhjust meid õnnitleda, sest siinsel kolgata teel peab meid iga üleelatud päeva puhul õnnitlema. Me saime oma tahtmise ja nüüd teeme oma esimesi tibusamme (see on lihtsalt kujundlik keelekasutus, mitte põhjus kahtlemiseks MINU vaimses tervises) saksakeelsete ainete õppimises. Saime neid omale tervelt neli tükki ja seda kõike peale mõne e-maili saatmise õigetele inimestele. Seepärast oleme ka suhteliselt nördinud doktor Kleesi peale, kes ei suutnud samaga sügisel hakkama saada. Sest muidu läheks meil tunduvalt paremini saksa keeles. Näiteks pidasime maha ühes esimeses saksakeelses loengus järgmise lühidialoogi Keiliga:
P: Kas sa said midagi aru, mis ta praegu ütles?
K: Ei, ma ei kuulanud teda.
K: Kas sa said midagi aru?
P: Ei, kuid ma tegin nägu, et ma saan kõigest aru.
Kuid me oleme kohutavalt optimistlikud ning tänu sellele kindlad, et kui meil see saksakeelne personalijuhtimine läbi saab ja saksakeelne turundus algab, et siis juba mõistame asja paremini. Tõestuseks võin teile tuua selle, et oleme juba mitu uut sõna ära õppinud, näiteks PERSONALBESCHAFFUNG, PERSONALBEURTEILUNG ja SCHWERBEHINDERTEN-VERTRETUNG. Niet, lootust meil veel on.
Üldiselt olen kindel, et kooliskäimisest võib meile nüüdsest ainult kasu olla. See, kui Keili täna koolis küsis, kuidas protsendimärki kirjutatakse annab mõista ainult sellest, et põhjamuda on saavutatud ning nüüd võime ainult paremuse poole liikuda. Munadepühad on tulekul. Vähemalt Münchenis tehakse see sulle selgeks niipea, kui silmad lahti teed ja neid natuke aega lahti hoiad. Kõikvõimalikud poeaknad on täis erineva suurusega jäneseid ja ning värvikirevaid mune (huvitav kas siinkohal peaks hakkama kahtlema sakslaste vaimses tervises, kuna ma siiani pole leidnud seost jänese ja kanamuna vahel.. a no võibolla olen mina asjast valesti aru saanud).
Igatahes ei väsi ma kordamast seda, kui tore linn München on. Kui keegi teist peaks sinna sattuma varakevadisel laupäevasel pärastlõunal, veel kergelt väsinuna eelmise päeva tohututest pidustustest, kuna teie üks liiga rikas sõber on otsustanud oma töökohale vilistada, Londonisse kolida ning sellepuhul pool linna täis joota, siis soovitan teha jalutuskäik alustades Marienplatzilt kella kolmest ning lõpetades Karlsplatzil pool tundi hiljem. Kindlasti haarake Marienplatzilt mõnest suvalisest putkast kaasa karbitäis kuume kastaneid (mis maitsevad täpselt nagu kartulid), ning siis vaikselt jalutades teise väljaku poole. Kella kolmest (võibolla ka teistel täistundidel) algab meeletu kellamäng igas tornis, mis kestab igavesti. Olenevalt eelmisest õhtust tingitud väsimusest te kas naudite seda pommimist või siis mitte. Mina nautisin täiel rinnal. Jalutades Karlsplatzile võite rääkida oma sõpradega täiesti suvalistel teemadel, näiteks, miks türklased omale kaks kilo juuksegeeli korraga pähe topivad, ning vahtida teisi inimesi, sest ka nemad vahivad teid, kas siis tingituna eelmise õhtu pidustusjälgedest teie näol või niisama uudishimust. Karlsplatzil minge võtke latte väidetavalt maailma suurima käibega McDonaldsist ning keerake vasakule ning jätkake oma jalutuskäiku piki Sonnenstrasset. Sendlinger Tor-i juurest keerake jälle vanalinna ning pärast kerget edasiliikumist jääb vasakule sisehoovi Kreuzstrassel üks imearmas kohvik nimega Villanis. Kui te selleks ajaks juba värisete, kuna olete liiga palju kohvi omale sisse ajanud, siis tellige omale kuum sokolaad amarettoga ning kuhjake sinna sisse terve see hunnik rasvast vahukoort, mis teile pisikese taldriku peal serveeritakse. Kui suitsetate, siis tõmmake sinna kõrvale üks Marlboro mentool, sirutage jalad pikalt välja, naeratage inimestele endi ümber, sest nad kõik naeratavad teile ning siis saate aru, mida tähendab õnnistatud olekus olemine. Sellel pole mingit pistmist väikeste lastega.
Aga jah, need pühad tulevad. Kui mul eriti veab, siis lähen Sveitsi Baselisse ja Zürichisse selleks ajaks. Olen suutnud sinna omale ühe sõbra tekitada, kes ka mind hea meelega majutaks, kuna ma ikka veel ei ole võitnud lotoga neid miljoneid, mida nad mulle koguaeg pähe määrivad. Võibolla tuleb ka Iseseisev Noor Naine kaasa, kui ta oma suures iseseisvuses suurest armulikkusest mulle sellest teatada suvatseb.
Ja aprilli lõpupoole lendan ma Barcelonasse. JEEEEEEEEEE. Sinna on veel täpselt kuu ja kaks nädalat, ja siis ma olen seal viis päeva.
Ja kui mu sõbrad Eestis nüüd suudavad kunagi mingi konstruktiivse otsuse vastu võtta, siis sõidame me kõik siit koos kohe mai alguses minu järjekordset, kuid samas ka viimast 21. sünnipäeva Itaaliasse, kuskile Toskaanasse, nädalaks tähistama.Jumal teab, kust see suur raha selleks kõigeks võetakse, kuna ka Erasmuse süsteem otsustas meid 6000 vähema krooniga õnnistada, kuid see on juba selle aja probleem, onju.
No comments:
Post a Comment