Koigepealt tahan ma teada, kes teist SOOJENDUSE PEALE PANI JA KUHU KURAT SEE NUPP PEIDETUD ON, ET SEE MAHA KEERATA??
Austrias on hetkel umbes samapalju lund kui Saharas koge käredamatatel talvepäevadel. No tegelikult on üleval mägedes lund. Ma olin seal jälle nädalavahetusel ja voin käsi südamel vanduda, et see oli päris lumi. Vähemalt maitses see nagu päris lumi. Ei, see ei olnud kollane.
Igatahes olen otsustanud lennata kolme päeva pärast, hoolimata oma grandioossetest plaanidest votta vastu aastavahetus Londonis, tänu oma venna pealekäimisele palju eksootilisemasse puhkeresorti nimega Omakodumaa. Alguses plaanisin tagasi tulla aastavahetuseks, kuid kuna mu vend käis välja trumpkaardi sa-pole-mu-tütart-juba-kolm-kuud-näinud-ta-oskab-juba-kondida-ja-emme-öelda, siis olin sunnitud pikendama oma riigivisiiti viienda jaanuarini. Ja no tegelikult pole ju vahet, kus ma ennast täis joon aastavahetusel, kas Londonis, Müchenis voi Omakodumaal olemine järgmisel päeval on igalpool sama intensiivne ja peavalu pärssiv, kui pesumasina vahtimine tsentrifuugi ajal (tervitused kodumaistunud Keilile).
Austrias on hetkel umbes samapalju lund kui Saharas koge käredamatatel talvepäevadel. No tegelikult on üleval mägedes lund. Ma olin seal jälle nädalavahetusel ja voin käsi südamel vanduda, et see oli päris lumi. Vähemalt maitses see nagu päris lumi. Ei, see ei olnud kollane.
Igatahes olen otsustanud lennata kolme päeva pärast, hoolimata oma grandioossetest plaanidest votta vastu aastavahetus Londonis, tänu oma venna pealekäimisele palju eksootilisemasse puhkeresorti nimega Omakodumaa. Alguses plaanisin tagasi tulla aastavahetuseks, kuid kuna mu vend käis välja trumpkaardi sa-pole-mu-tütart-juba-kolm-kuud-näinud-ta-oskab-juba-kondida-ja-emme-öelda, siis olin sunnitud pikendama oma riigivisiiti viienda jaanuarini. Ja no tegelikult pole ju vahet, kus ma ennast täis joon aastavahetusel, kas Londonis, Müchenis voi Omakodumaal olemine järgmisel päeval on igalpool sama intensiivne ja peavalu pärssiv, kui pesumasina vahtimine tsentrifuugi ajal (tervitused kodumaistunud Keilile).
Meil sai siis koolis käimine selleks aastaks läii. Juhul muidugi, kui seda askeetlikku, minimalismis küblevat kolossi keset Kufsteini just teadustetempliks nimetada saab. Igatahes voime julgelt väita, et selleks aastaks oleme selle arhitektuurilise dekadentsi austamise oma audientsiga lopetanud. Ka ei näe me silmad enam sel aastal oppejoude, kes meile oma tarkuseterasid jaganud on. Kui neid muidugi oppejoududeks nimetada saab. Tarkuseteradest on ka asi suht kaugel, pigem voiks rääkida siinkohal ülessoojendatud eelmise nädala seitsmeviljapudrust, kuhu on pandud liiga palju soola.
Meie saksa keele oppejoud Herr Flecker omab näiteks täiesti fantastilist voimet liikuda ühelt teemalt teisele lausa valguskiirusel.- siinkohal pean tegema kiire märkuse selle kohta, et Keiliga Deutsches Museumis käies arutlesime nagu täiesti normaalsed, teadmisjanused üliopilased ikka teemal, kuidas ikkagi moodeti valguse kiirust. Et kas mingi tüüp istus lambi all stopperiga ja kloksutas lambilülitit sisse-välja ja püüdis tabada seda oiget momenti, kui valgus porandale joudis .... ? hmmmmm ........
Niisiis, meie saksa keele oppejoud Herr Flecker. Ükskord loengus mingi hetk erinevate riikide riigikordadest rääkides vahetas ta nanosekundi pealt teema postmarkide peale nii, et vähemalt meie Keiliga olime kergelt hämmingus, et KUST KURAT NEED MARGID NÜÜD MÄNGU TULID?? Siiamaani oleme ka kaks uut sona oppinud: NACHAHMEN ja IDEEREICHTUM, ilma milledeta juskui ei oskakski saksa keelt ju rääkida.
Teine üleajav teadmistevarasalv oli meil loengusari nimega Business Ethics, mida jagus meile tervel kahe loengu jagu. Loengud sisustati filmi Ustav aednik vaatamisega, loengukonspektimahalugemisega ning peamiselt müra tekitamisega diskussioonil mis on eetiline ja mis mitte. Kolmandal kohtumisel opppejouga leidis aset eksam kus küsiti küsimusi vormis: mis toimus loengukonspekti kolmanda peatüki teises veerus. Et eksamit eriti raskeks teha, oli oppejoud selle koostanud valikvastuste vormis. Väga kaval temast. Ma oleks vist isegi uueaastaöösel kell 5 täis peaga magades temast kavalam.
Kuna meie kool siin eriliselt aja sisustamisega ei tegele, siis olen ma väga palju aega Münchenis veetnud. Nüüd ma suudan juba peaaegu mitte ära eksida. Esimesel korral autoga ja ilma navigaatorita seal soites sain alles neljandal ringil ümber vanalinna aru, et soidan mingit ringi pidi. Tänu sellele pidi mu äks sober mind tund aega kohvikus ootama ja üksida terve pudeli veini ära jooma. A no see selleks.
Üldse on seal mulle seal tekkinud väga värvikirev sopruskond. On nii kohalikke kui sisserännanud inimesi. Üks huvitav isend on inglane, kes räägib oma väga aristokraatliku inglise aksendiga ning on väga inglaslikult väga viisakas. Iga kord kui ta seltskonnas peeretab, vabandab ta ennast selle sama aristokraatliku aksendiga: Pardon me! Ja kuna seda vabandust voib kuulda päris tihti, olen ma teinud ettepaneku registreerida ta Saksamaa uueks loodusvaraks, mida siis energiatootmises kasutada. Tegemist oleks suhteliselt keskkonnasobraliku energiaallikaga ning toodangu mitmekordistamine ei nouaks paarist oapurgist suuremaid investeeringuid. Ma olen kindel, et toodangust jätkuks paari saksa majapidamise ülessoojendamiseks talvel.
Niisiis minu kallimad .. kellel eriti hästi veab, näeb mind Omakodumaal juba alates reedest. Enamuse ajast kavatsen ma veeta oma vanemate pool Haapsalus seal-kuhu-te-nagunii-ju-mind-vaatama-ei-tuleks, kuna mu Tallinna kodu risustab mingi üürnik oma mingi lapsega.
No comments:
Post a Comment