25. VEEBRUAR 2007

Oleme Keiliga just kuskil Keili sõbra pool, keda enam ise siin ei ela, kuid saame siin internetis käia. Siis kui internet töötab muidugi. Keili suust siin kõrval tulevad just igasugused kehaosad välja, mis võib tähendada ainult, seda, et internet ei tööta.

***Tähelepanekuid kohalikust jõusaalist: austerlastele meeldib vaatamata soole, vanusele ja/või kehakaalule kanda trennis väga liibuvaid pükse. Sellest tulenevalt võin julgelt väita, et austerlastel on kohutavalt kõrge enesehinnang.

*** Kadestage, meil on kevad ja krookused õitsevad. Juba paar nädalat on suur päike väljas ja lumi läind ja väljas on keskmiselt kümme kraadi sooja, varjus. Viimastel päevadel on olnud ka viisteist plussis ning seda eemalt vaadates valget sss.. kakat leiab ainult alates 1700m kõrgusel merepinnast. Mäletate, kuidas kevad lõhnab ja linnud laulavad? No kui ei mäleta, siis kahe kuu pärast saate ise tunda. Seniks kena talve teile!

Meil läheb fantastiliselt hästi. Ükspäev ärkasime isegi enne kümmet üles, et nagu asjalikumad olla, kuid nüüd oleme arusaanud selle mõtte mõttetuses ning venitame und ikka kaheteistkümneni, nagu varem.

Mingi paar nädalat tagasi pühabä sisustasime oma õhtut, jälle, kahe dvd seltsis. Seekord võtsime omale seltsi ka kuus pudelit õlut ja ühe pudeli punast merlood. Kui Keili oli oma punasest sõbrast jagu saanud ja mina oma kuuest sõbrast, siis läksime jalutama. Kell üks öösel. Kui olime leidnud piisavalt järsu ja lageda mäenõlva, hakkasime sealt ennast külg eest alla veeretama. Kohutavalt lõbus oli. Selleks ajaks oli kell juba kaks saanud. Jalutuskäigu käigus harjutasime ka sünkroonkäimist, pääsukese jäljendamist ühel jalal seistes ning vallatlesime suure lageda peal inimjäneseid mängides. No teate küll, kuidas jänes oma jälgi lume peale jätab onju. Kui kaks täiskasvanut seda kell kaks öösel Alpides lageda peal teevad, siis võib seda – vähemalt eemalt vaadates – pidada .. suht arulagedaks. Kodus olime kolme paiku.

Meie suureks meelehärmiks on meie kodus mingisugused kriminaalsed subjektid tunginud kogu maja internetivõrku, mis tähendab seda, et saame suure maailmaga ühenduse alles siis, kui oleme kolinud uude kohta. Või siis koolis passides. Paar nädalat tagasi veetsime koolis pea kuus tundi. kvantitatiivselt võttes kõlab viimane lause muidugi palju paremini kui kvalitatiivselt.

Lõpetasime ka eelmine nädal oma fantastilise kopi-paste projektijuhtimisetöö. Suure ajutöö käigus käisin korraks arvutiruumist väljas ja panin kogemata mingi alarmi tööle. küll kiljus. a noh.. kellu pani sama asja tööle juba oktoobris. töötab väga hästi ka praegu.

Jällegi mingi paar nädalat tagasi (kuna ajataju siin kaob, siis ei tea ma eriti täpselt enam, millal miski toimunud on) taheti meid vangi panna. Majaomanik tuli kell üksteist õhtul meie ukse taha ja ütles, et kui me ühte kohta linnas ei lähe ennast sisse registreerima, siis tulevad politseid meile järgi. Tuli välja, et me oleksime pidanud veel teist korda ennast austriasse registreerima, ning selle mittetegemise eest võiks me saada viiskümment euri trahvi. Kuid kuna oleme ikka veel suhteliselt nupukad, mis sest, et meie igapäevane ajutegevus piirdub selliste eksistentsiaalsete küsimuste esitamisega teineteisele, nagu mis päev täna on?, mis kuupäev täna on?, kes me oleme?, kus me oleme?, ja miks me oleme?, siis leidsime võimaluse, kuidas sest trahvist ehk mööda hiilida. Nimelt saab trahvi juhul, kui oled olnud siin kohapeal üle kolme kuu järjest ja selle aja jooksul pole end registreerinud. KUID kuna me olime vahepeal ju pikalt eestis, siis EI OLNUD me kolme kuud siin JÄRJEST. Ja tõestuseks esitasime oma lennupiletite kinnituskirjad. Kavalad mis?

Eelmise nädala jooksul olid mul siin kolm sõpra soomest. Täiesti ehtsad soomlased. Kõigepealt jõime kolm päeva järjest. Teisel päeval neist käisime Münchenis ühe mu sõbra pool pidus. Kui olime linna jõudnud, kaotas üks mu sõpradest, tütarlaps, 50 meetri jooksul peale autost väljumist oma Louis Vuittoni koti ära koos kogu selle staffiga, mis seal sees muidugi oli, k.a Visa kaart. Loomulikult oli kott lainud ning otsimisest mingit kasu polnud. Et visa kaarti sulgeda, läksime lähimasse politseijaoskonda, kus üks väga abivalmis politseihärra meid aitas järgmised pool tundi. ja siis edasi pittu, kus seesama tütarlaps ennast nii rihmaks tõmbas, et jäi diivani peale magama ja kui natuke hiljem talle Kelluga saapaid jalga üritasime ajada, lebas nagu randa uhutud millimallikas keset põrandat.

Kolmandal päeval veetsime koduse õhtu, mängisime kaarte, väänasime kätt (mina võitsin kõiki) ja kella kaheteistkümne ajal öösel käisin koos ühe sõbraga hoovi peal mudamaadlust tegemas. Mina võitsin.Neljandal päeval olime rahulikud ja käisime oma suurte peade ja pisikeste silmadega Salzburgis ilusaid pilte tegemas.

Viiendal päeval käisime suusatamas. Jõudsime liftidega ilusti 3200 meetri kõrgusele ja tulime sealt mitu korda alla, väga tore oli. Õhtuks osteti jälle kast õlut ja tütarlapsele mitu pudelit vahutavat veini.

Teisipäeval, kuuendal päeval, oli Münchenis Faschingdienstag, ehk suuuuuuuuuuuuuuuure karnevali viimane päev, kus terve München hakkab juba kell kuus hommikul Viktualien –turul jooma. Meie jõudsime linna umbes kaheks, ja selleks ajaks oli kesklinn juba väga purjus. Jätsin kellu ja sõbrad ühte restosse, kuna nad tahtsid hirmsasti süüa ja siis ise läksin sain oma sõpradega vahepeal kokku. Hiljem leidsin jälle teised ja läksime edasi ühte kluppi, kus pidutsesime niikaua, kuni avastasime, et soome tütarlaps on kadunud. Täiesti kadunud. Kõigepealt vaatasime läbi terve klubi, siis väljas võttis igaüks ühe lähitänava ja vaatas selle läbi, kuid ei midagi. Kui hakkasime vaikselt tagasi auto poole kõmpima, jäi meile ette seesama politseijaoskond, kus käisime peale tütarlapse koti kadumist, ning otsustasime sinna sisse astuda ja rapordi kadunud soomlase kohta teha. Ja kes meile teiselt poolt letti otsa vaatas oli loomulikult seesama tore politseionu ning soome tütarlaps, kes oli omale kuskilt mingi uue ja põneva meesterahva mantli selga saanud. Kõik politseid olid väga rõõmsad ja väga tänulikud meile, kui ta sealt kaasa võtsime. Nad isegi plaksutasid meile. Igatahes, enne kui tütarlapse mälestused sellest ööst jäädavalt tema ajukäärudest taskurätikuid lehvitades lahkusid, suutis ta meile veel jutustada, et oli klubist läinud oma kotti otsima. Seda siis neli päeva hiljem.

Kolmapäeva veetsime jälle koduselt, käisime jalutuskäigul oma kauni järve ümber ning ostsime poest igasuguseid erinevaid pudeleid.Neljapäeval käisid soomlased jälle suusatamas, kuid kuna minul oli füüsiline vorm puhkuse võtnud, siis istusin mäe all ja võtsin päikest ja tukkusin.Kuigi need sõbrad on mulle tõsiselt armsad, oli nii tore, et nad reedel tagasi lendasid. Saate ju aru ikka miks. Nüüd olen saanud kellu abiga ka korteri ära koristatud, mis nädalaga pommiauguks keerati.

Kellu laulab juba hüsteeriliselt sepapoisse ja igasugused erinevaid laule, mis tähendab seda, et ma peaks talle oma arvuti andma, et ta oma netivajadused rahuldatud saaks.Et siis kullamusukesed järgmise korrani!!!